Ära küsi, inimlaps,
ja ära anna nõu!
Mis on piiratus ja mis on
piirideta õu?*

Vastu õhtut kõrguvad tumedad puud mäestikeks. Kurrulisi kaljupragusid mööda vuliseb alla musträsta hämarusvalss, pehmeil kivipõskedel veerevad päikese kuldsed pisarad. Otse mäekuru südamikust helendavad vastu flokside ja tiigerliiliate vääriskivid, tahumata kristall. Metsloomade kilavad silmad jälgivad aeglasi kompavaid inimjalgu, neid, mis äratallutud verandatrepilt nüüd alla hoovi püüavad astuda. Uks kääksub avatult hingedel ja ümiseb üht vana saabumise viit. Tallad veel otsivad kinnitust või luba, aga on juba end isetahtsi trepilt alla kobanud. See, mis valges võimatuna näis, saab hämaruses kuninglikult loa. Ühtäkki seisad keset piiritut õue, mäekuru sinavas pimedikus ja suur kohisev kivisein meenutab, et sa pole kunagi ära käinudki.

Loe edasi…

Ma olen näinud mere mõnda nägu, aga ei saaks öelda, et ta ära tunnen. Suurem osa ajast on ta ju omaette. Vahel võin teda kuulda, jah, seda ma võin, kaugele kohinale saan mõelda, eemalt tundub meri kuidagi omane ja tuttav. Tuul tõlgib mulle iilidekaupa seda suurt saladust, mida ma kunagi nägema ei saa.
Lained logistavad paadiköitega, meremees on õhtuks läinud saagiga koju, naine praeb kala, tuli põleb koldes, tuli praksub. See on meremehele maa hääl, mida ta nii hästi armastab kui kardab. Mehel on kala, adru, liiva ja soola lõhn. Ta istub köögis oma vabadusest räsitud kuuega ja pealtvaatajana jälgib, kuidas kodu ta ümber toimetab.
Lapsed kilkavad rannal, haruldaselt soojal ja valgel põhjamaa hilisõhtul ei malda koju minna mitte üks. Nad jooksevad jämeda kuldse viiruna tõmmatud veepiiril edasi-tagasi, loobivad üksteist kullateradega. Õnnelikud, rikkad lapsed! Sulakulda mööda veavad vapralt oma väikesi väsinud jalgu, kuni neid jälle kutsutakse, sest nüüd on tõesti juba viimane aeg minna.

Suvi ise ongi nagu avatud uks. Võid käia sisse-välja, võid üldse mitte väljagi teha, võid teha mida tahad. Siin pole riive ja lukke, segavaid roostes haake või naela otsas rippuvaid võtmeid, mis ära kaduda ei tohi. Me ei pea meeles pidama, kust tulime või kuhu oleme teel, suvi annab meile vabastuse olla mõneks ajaks lohakas ja tuulepäine laps. Ja uks? Kas maldame ette võtta jalutamise vaeva selle avatud ukseni ja sealt läbi? Need uksed on nii lihtsad, kui nad seal eemal, kauges, lõpmatuse taga lasuvas suves loperdavad ja niivõrd keerulised ja suletuna näivad, kui nad peaksid meid ühtäkki siin, ootamatult keset talvetumma, oma heledusega ehmatama. Et kuidas siis nüüd järsku, oma pimeraskete jalgadega, sama uljalt ja jaatavalt kui suvi ise, minna läbi nendest päranisilmi vahtivatest ustest, mis kõike seda toredust lubavad?

Kui laps näeb kiike, siis ta teab mida teha. Ja ta teab ka, kuhu kiik viib. Kui kiigun, on kõik hästi, mõtleb laps. Keegi mind silmanurgast jälgib, aga ei käsuta. Keegi mõtleb mind sööma kutsuda, aga viivitab veel hetke. Kiik annab aega juurde – ja pole ka ime – ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Kõik, mida ütled, saad kohemaid tagasi võtta; kõik, mida teed, saad hetke pärast olematuks muuta. Nende kahe vahel aga lasub see üürike sekund, mille jooksul ei juhtu mitte midagi. Hetk, mil oled õhus, eirad gravitatsiooni, ei liigu ei edasi ega tagasi. Õrn viivitus, justkui mõtleks kiik veel hetke, et kuhu poole siis nüüd – lähemale või kaugemale. Vaimustav peatus, mille jooksul näed kogu oma hoovi kõrgemalt ja saad kaseoksi puudutada. Möödapääsmatu paus, milleta poleks ei lähedust ega ka kaugust. See ebaaeg, mil midagi ei juhtu, on su hoogu liigutav tuum.

Öösel sünnivad ja surevad inimesed. Pimedal ajal laskutakse põlvili valgust paluma, öö toob tänavale rebased ja rotid. Vaevu heledamaks tõmbuva taeva all löövad kajakad kisama ja luuad sahistavad asfaldilt minema veel viimased öised riismed. Latern kustub täpselt siis, kui valgust on piisavalt. Esimese trammi kriiskav kurv kajab kaugelt üle katuste ja ragisedes kooruvad lahti võretatud vaateaknad. Kiired ja täpsed kingakesed kõpsuvad kodust välja.
Kuskil kaugel saabub teine hommik. Varjud haigutavad aeglaselt üle muru ja kuldnokad on asjalikult asunud nokkima väljavalgustunud palakesi. Tuul sosistab midagi vahtraga. Ma peaaegu ei mäletagi, et kuhu selles isetoimivas vaatemängus asetuda. Jään igaks juhuks ääre peale istuma, sel ajal, kui hommik oma kohisevaid vitriinaknaid poleerib.

See võis olla pühapäev, kui esimest korda kohtusime. Igatahes oli see justkui laenatud päev, kingitus lisaks millelegi, mille oled just võitnud. Mu selgelt joonistunud mustrisse jooksid sel päeval sisse neli pikka palki, nende vahel hoogu ootav iste. Kuidas peaks toimima, kui hoovile on üleöö kerkinud vägev kiik? Selgelt pole see saadetis silmapete, temaga tuleb nüüd harjuda ja koos elada. Esialgu mõelda temast, kui võimalusest, sõidukist või läbipääsust. Esialgu mõelda temast.
Kui hoovile kerkib üleöö kiik, siis laps jookseb kohemaid ligi ega saa enam silmi sellelt pööraselt õnnelt. Ta mõistab otsemaid kiige lihtsat sõnumit.
See võis olla pühapäev, kui sind esimest korda nägin.