Kõrge ja valge päike käib üle
hulkuri heleda pea
see kõik mis meile on hirmus ja kõle
on temale kindel ja hea*

Enam valgemaks minna ei saa. Seisan su seljataga ja heidad mu näole oma kuningliku varju. Viskad minu kaela oma tumeduse ja mul ei ole raske seda kanda. Väikese loomana olen su suursuguse koja ees maas, silmi ära keeramata märgin üles selle, mida pead võimalikuks mulle näidata. Mida enamat saaksingi sinult paluda. Selles peitub minu õnn, et saan olla su lähedal sel pidulikul hetkel, kui kogu valgus sinu varju tagant pöörab mulle otse silma.

Loe edasi…

Hoov on juba hämar, aga kuskil kõrgemal, kauges kättesaamatus paigas, teeb päev veel mõned tiirud. Aed, mida tunned nii hästi, muutub nüüd iga minutiga – kord paistab valgus siit, siis juba kaob, nüüd ilmub hoopis seal. Valgus on hea. Ta on selge ja sirge, arusaadav ja lahke. Aga need tumedamad kohad su hoovis, justkui alles nägid, et mis seal oli, aga nüüd pole enam päris kindel. Need hämarused, hääletult laskuvad silmamoonutajad, võtavad täpsete ja sujuvate liigutustega tasapisi päeva üle. Õhtupäike on veel kaselatvades, nii mäletad, mida valges nägid. Pimeduse saabumine teritab kõrvad ja öö, mis alles võimatuna näis, paneb südame kiiremini lööma. Veel on õhtupäike su tuttava hoovi kohal ja annab heldelt aega end pimeduse saabumiseks valmis seada. Ja kase kuldsed silmad vaatavad põnevusega pealt, mida nüüd ette võtad.

Aias kuivab puhas pesu. Pluusid vehivad varrukaid mistahes suunas. Mõneks tunniks on nad vabad kappidest ja inimeste käsutavatest kätest – neist lähedastest, kahtlevatest, palavatest ja kangetest kätest. Vaikivate kaaslastena saatsid nad inimest ühel neist päevist, mida ta ei mäleta; ühel neist päevist, mis ta sirgjoonelise elu pea peale pööras; ka ühel neist, mis pani teda tundma end väärtuslikuna. Mõnel päeval oli kahe inimese kaaslaseks ainult lina. Temagi saab nüüd tuules oma purje pingutada ja unistada kaugetest maadest. Tuul paiskab laiali kehade lõhna ja õrnal häälel sosistatud sõnad. Mööda aeda jooksevad ringi rõivaid vaevanud mõtted. Õnneks on pesupäev, nii saame jälle natukene puhtamaks.

Siin- ja sealpool sammaldunud halli planku
laiub linnuriigi rikas valdus
käib minu murul üleaedseid salku
on kõrgelt üle inimese linnumaade haldus*

Näen oma hoovist üsna selgelt naabri poolele. Seal punetab pihlakas ja õitseb mühinaga sügisaster. Me vahele jääb piir ja üle minna pole kombeks. Imetleda pihlamarju kaugelt, kuulata varest teise kuuse otsast. Kõikjale, kuhu minna ei tohi, viivad mind aga ikkagi mu silmad. Nende teid ei takista keegi, nende minekuid ei piira sirge joon. Kodustan nii võõraid viljapuid ja akendest avanevaid hunnituid vaateid, laste kilkavaid mänge ja truult peremeest ootavaid koeri. Tänu silmadele avardub mu aiamaa nagu lõputult kauge stepp – kõik, kuhu pilgu viin, saab omaks. Nii saan käia minemata, nii saan elada elusid, mis poleks muidu võimalikuks saanud.

Loe edasi…

Ära küsi, inimlaps,
ja ära anna nõu!
Mis on piiratus ja mis on
piirideta õu?*

Vastu õhtut kõrguvad tumedad puud mäestikeks. Kurrulisi kaljupragusid mööda vuliseb alla musträsta hämarusvalss, pehmeil kivipõskedel veerevad päikese kuldsed pisarad. Otse mäekuru südamikust helendavad vastu flokside ja tiigerliiliate vääriskivid, tahumata kristall. Metsloomade kilavad silmad jälgivad aeglasi kompavaid inimjalgu, neid, mis äratallutud verandatrepilt nüüd alla hoovi püüavad astuda. Uks kääksub avatult hingedel ja ümiseb üht vana saabumise viit. Tallad veel otsivad kinnitust või luba, aga on juba end isetahtsi trepilt alla kobanud. See, mis valges võimatuna näis, saab hämaruses kuninglikult loa. Ühtäkki seisad keset piiritut õue, mäekuru sinavas pimedikus ja suur kohisev kivisein meenutab, et sa pole kunagi ära käinudki.

Loe edasi…

Ma olen näinud mere mõnda nägu, aga ei saaks öelda, et ta ära tunnen. Suurem osa ajast on ta ju omaette. Vahel võin teda kuulda, jah, seda ma võin, kaugele kohinale saan mõelda, eemalt tundub meri kuidagi omane ja tuttav. Tuul tõlgib mulle iilidekaupa seda suurt saladust, mida ma kunagi nägema ei saa.
Lained logistavad paadiköitega, meremees on õhtuks läinud saagiga koju, naine praeb kala, tuli põleb koldes, tuli praksub. See on meremehele maa hääl, mida ta nii hästi armastab kui kardab. Mehel on kala, adru, liiva ja soola lõhn. Ta istub köögis oma vabadusest räsitud kuuega ja pealtvaatajana jälgib, kuidas kodu ta ümber toimetab.
Lapsed kilkavad rannal, haruldaselt soojal ja valgel põhjamaa hilisõhtul ei malda koju minna mitte üks. Nad jooksevad jämeda kuldse viiruna tõmmatud veepiiril edasi-tagasi, loobivad üksteist kullateradega. Õnnelikud, rikkad lapsed! Sulakulda mööda veavad vapralt oma väikesi väsinud jalgu, kuni neid jälle kutsutakse, sest nüüd on tõesti juba viimane aeg minna.