Kohtusime ühel suvisel pärastlõunal tuulekoridoris. Sa ütlesid midagi, ma noogutasin, aga tegelikult ei kuulnud su sõnu. Naeratasime kinnituseks – sina arvates, et olin sinuga nõus, mina lihtsalt niisama, teadmata millega päri olen. Sinu sõnad tuhisesid tuulekoridori pidi edasi, juba teab kui kaugel mu kõrvadest, minu noogutus laperdas kusagil oksa küljes. Võib-olla satuvad nad sellegipoolest koridori lõpus kohakuti ja saavad seal teada, kas käivad kokku. Meie aga seisime edasi vilu võlvi seinale nõjatudes ja liigutasime suid. Kõik sõnad, mida tol pärastlõunal teineteisele ütlesime, lendasid sedamaid tõmbetuule lõugade vahele. Kuulsin ainult kaskede kõva müha ja kaugemal mürisevat merd. Kogu jutt lendas tuulde. Alles nüüd, palju aega hiljem, teinekord tuule käes jalutades jõuaks nagu poolihääli mõni lause mulle pärale.

/…/
See on see elu kukkuv kurvameelne kägu –
Kuid koore all on imeilus meie ilm:
Lind, laul ja muinasjutt ja lille unenägu
Ja inimese sügav imestaja silm.

Ernst Enno
Kuid koore all on imeilus meie ilm*

Oli südasuvine südapäev, linnud õitsesid, lilled laulsid, muru kasvatas vilju ja õunad rohetasid üle kogu aia. Taevas ajas oma kollased heledad kiired üle sini-sinise päikese ja must muld keeras loiult teise külje. Tuul kiigutas end üle võlli ja kased noogutasid targalt kaasa merelainetele, keda neil sealt ülevalt rõõm oli näha. Kurva ilma kare koor oli kuumusega pragunema hakanud ja inimene seisis keset õue ning muudkui vaatas kuidas tema ümber sumises südasuvi kaasa nobedate mesilaste lihtsale viisijupile. Istus teine siis nende keskele maha ja hakkas üles tähendama seda, mida kuulis, käsi visandas pimesi  pojengi päikese käes soojenenud õielehe sametist puudutust, kõrv pani samal ajal tähele viimaste sireliõite kukkumise vaatemängu. Siinsamas, maakoore paotunud heledas viirus, talletus sügavale tema silmade taha tärkava lille rõõmukilge ja vastvabanenud rööviku esimene sirutus.

Loe edasi…

Tuli juuni ja avas viimaks mu kaua kinnisurutud silmad. Algul ainult pilutasin päikese käes ega tihanud kõike veel vaadata. Päev-päevalt hakkasin üha enam nägema. Tervitasin rõõmuga vanu tuttavaid õunapuid ja rabarbereid, ploome ja sõstrapõõsaid. Imetlusega tutvusin oma uute naabrite kullerkuppude, päevakübarate ja murtud südametega. Õhtuti vaatasin päranisilmi üht tuttavat last, ei, peaaegu suurt inimest, aga minu silmis siiski alati last. Ta tuli ikka mu juurde õnne otsima ning mina siis näitasin talle, igal õhtul, kus on õnn. Ei tea, kas ta sai täpselt aru, aga naeratades ta minu juurest läks. Nüüd, mil need mõned mulle kingitud nädalad on mööda saamas, pean peagi jälle silmad sulgema. Kui õnn naeratab, siis aasta pärast näeme jälle.

Lähen hommikul aeda ja keda ma näen! Harilikust hoovimurust jalutavad rahulikul sammul üle kaks kaelkirjakut, kaelad õieli noolimas noori kleepuvaid kaselehti; šimpansid kõlgutavad jalgu aialippidelt alla ja nõtke hüppega maanduvad laiade rabarberilehvikute vahele; metskassi saba näen vaid vilksamisi enne kui ta kuuseheki alla silkab; kaamelipere matsutab maltsa ja pikutab laisalt rohtukasvanud aiaservas, nende ümber lendab õielt õiele hiid-paabusilmade kirju salk ja siin-seal õunapuuvõras paistab papagoide erksaid sabasulgi… Ning kas tõesti? Jah, tõepoolest – pojengipõõsaste vahel otsib varju ehtne kuningpingviin.
Pisike punarind lendab tammeoksale ja hüüab mulle: „Tsik-tsik-tsik, otsi nüüd kiirelt oma värvid välja ja maali meid üles, nii uhkeid külalisi pole iga päev me aias näha, tsik-tsik!“

Joonistasin metsa
ja metsa kohale päikese.
Inimesed ütlesid:
see on hommik.
Keegi ei öelnud: õhtu.

Aleksander Suuman
1960

Joonistasin metsa ja metsa kohale päikese. Ainult päikest polnud tol päeval näha. Võisin ainult arvata, et ta on umbes seal, künka kohal. Keegi arvas, et pildil on suveõhtu. Et tema teab täpselt niisugust värvi ja meeleolu hilisel sumedal suveõhtul. Sel hetkel hakkas pilt elama oma elu. See, et maalisin ta kõige hallimal talvepäeval, ei ole enam oluline. Kui miski pildil meenutab kellelegi midagi, siis on kõik juba öeldud. Kui pilt, kiri, laul või lause veeretab kivikese sinu tänase oleku ja ühe teise, unenäolise möödunud hetke vahele, siis pista see kivike taskusse ja heida ta justkui möödaminnes kellegi jalge ette. Vahest meenutab temale see kaugelt sisemaa mäestikust korjatud kivikene põhjamaist koduküla randa. Inimene näeb seda, mis on tema võimuses näha.

Kuidagiviisi uude päeva, liibates hommikusse, linkadi-lonkadi äsjavalminud öhe. Ülepea hakkaski juba pihta, tagantkätt veel jõuame viibata nägemist. Oli jah midagi, ei mäletagi enam, mis täpselt.
Hakkame otsast peale. Algus, va viirastuslik kangelane, plaanib märkamatuks jääda, aga just tema on see, kes tuleb tõmmata rambivalgusesse. Temata vajume otsemaid keskpaiga peadpööritavasse keerisesse ning viimaks sealt edasi, lõpu lõõpiva üksinduse ligi. Alguseta jõuame ei-tea-kuidas uude suvesse. Alguseid võib endale ka välja mõelda. Iga uus algus soojendab oma looja südamest paistva lootuskiire paistel käsi ja rõõmustab veel ühe võimaluse üle. Temaga tasub maha istuda ja oma lugu ära rääkida, natuke liigagi kaua teda kinni pidada, isegi kui mõni meist pole suurem asi jutumees. Alguse mahalöödud silmad ja minekule kibelev loomus annavad tunnistust sellest, et ta pole lihtsalt harjunud säärase tähelepanuga. Tegelikult teab ta hästi, mida tegema peab. Temast üle libisedes jääme ilma truust ja tasasest, targast sõbrast, kes pomiseb suunurgast tabavaid ettekuulutusi peatselt asetleidva osas, meile lahkudes sekund kauem otsa vaatab ning kinnitab, et saame hakkama.