Üks mu ilusamaid suvemälestusi pärineb 15 aasta tagusest Põltsamaa suvest. Vanaema läks nädalaks Viljandisse ja mina jäin koos tema koeraga majavalvuriks. Oli kuum juuli, praktiliselt elasin õues, veetsin oma aega kunstikooli tarbeks suvepraktika tööde vihtumisega, tegin aiamajakesest endale ateljee, korjasin majakese katusel kirsse, käisin koeraga jõe ääres pikkadel jalutuskäikudel, elasin esimest korda üksinda ja olin vaimustuses. Mõtlesin, et kas nii see täiskasvanuelu käibki. Et teed, mis tahad.
Selle aasta juulis tuli mulle too seik meelde ja mõtlesin korrata. Kõik oli teine, nii aeg, koht kui olud. Ent miski siiski töötas. Eirasin mingisugust loogilist päevaplaani ja joonistasin, aias, mere ääres, toas. Siis kui tahtsin ja nii kaua kui jaksasin. See, mis töötas, oli joonistamise võluvägi, tema oskus tekitada väikeseid ja isiklikke väravaid, millest läbi lipsates võid muutuda kelleks tahes.
Joonistamisel, nagu kõigel mis meiega ammusest ajast saati kaasas käinud, on võime ehitada sildu üle pika aja. Mõnikord on hea minna sillapiirdele kõõluma ja vahutavasse jõkke sülitama, keski ammu ununud võib poolkogemata seal sillakesel su kõrvale sattuda ja midagi olulist kõrva sosistada.

 

 

 

„See teeb mind just nagu rõõmsaks ja ühtlasi ka just nagu kurvaks. Mitte ei saa aru, mis mõju see niisugune on, aga igatahes olen ma kõvasti mõju all.“

Just nii täheldas Kingpool, kui ta koos sõpradega vanu lapsepõlveradu otsima läks. Nii mets kui lossivaremed avaldasid talle erilist, suurt ja väga iseäralikku mõju.

Jah, hea Kingpool, suudan Sinuga sel puhul hästi samastuda. Kui pärast tööpäeva lõppu linnast koju tulen, koti nurka viskan ja molbertiga pojengipõõsa lähedusse end sisse sean, siis olen igatahes mõju all. Kased kahisevad, vahtrad sahisevad, lepad lehvitavad oma suuri tumerohelisi peopesi. Pojengi sametised õielehed on mõned juba langenud, mõned veel nupus, väikeseid päikesepoisse jookseb mu hoovil ringi, vares klaarib latvades kellegagi arveid ja rästas tundub lihtsalt ajaviiteks suve kiitmas. Tänu pildile salvestatud õhtule jääb aga pung alati pungaks ja kukkunud õieleht langenuks – võimalus ootab ja ootab oma hetke ning mis läinud, see pöördumatult. Ajutine, habras ja haruldane viiv suve on mu kindlasti ja kõvasti oma mõju alla saanud ning mitte ei tea öelda, mis mõju see niisugune küll on.

 

 

 

Lilled õitsevad ja mina joonistan. Lihtsalt toon joonistamise ettekäändeks, et olla kauem õitsevate lillede ligi. Muidu kutsuks peagi mõni mõte või kohustus pead pöörama ja minema, aga joonistamine seda ei luba. Ta hoiab mind oma pehme, kuid kindla käega õitsevas aias, hoiab mu pilku lilledel, hoiab mu tähelepanu kevadel, mis juba on keeranud end suveks. Vaadata tulpe pungast paotumas, puhkemas, õhtuti koomale tõmbumas, viimaks närbumas. Ja samal ajal juba õitseb õunapuu, lilla sirel, huikab luigeparv ülelennul…
Joonistamine ei luba ajal märkamatult mööda libiseda. Ta võtab väikesed argised nähtused ja ülendab need maailmamuutjate kombel surematuks. Pliiats ja paber toovad võrdselt üksteise kõrvale ritta keisrinna portree, kiirustades ülessirgeldatud kanalisilla ja lapse hoolikalt värvitud lille. Olgugi et piltide mõjuväli on erinev, siis sõõm surematuse eliksiiri on neile kõigile antud.
Kunagi arvasin, et lillepildid on igavad. Ometi olen neid pea kogu elu vahelduva eduga teinud. Ka üks mu esimesi õlimaale on päevalillest. Ehk on hoopis nii, et igavus tekib vaataja silmades. Lillepildid pole sellega kuidagi seotud. Nad elavad oma elu ja parim, mis nad teha saavad, on pakkuda nii joonistajale kui vaatajale pikendatud, salapärast ja eraviisilist aega lillega kahekesi.

 

 

 

 

 

 

Joonistamine on lihtsaim viis kodustada võõraid paiku. Majanurk, sadamakai, aknaruut või kivirada ei saa jääda kaugeks ja kummaliseks, kui olla neil tükimat aega püüdnud sõrmega järge vedada. Joonistamine leiab alati, ka kõige trööstitumas paigas üles selle väikese niidiotsa, mis hakkab vaikselt võõrast lahti harutama, millest kinni haarata ja lasta lohistada end tuttavale pinnale.
Joonistamine mõjub kui tõlk võõral maal, kus keegi ei räägi sinu keelt. Õigupoolest pole suuremal osal neist ka sooja ega külma su austusväärsest külaskäigust. Aga paberil hakkab range piirjoon oma ja võõra vahel hägustuma. Ei hiljem ega varem nähtud jaamahooned ja sadamad ulatavad joonistajale oma vana karuse kämbla ja kutsuvad tantsule, kirjutavad nii möödaminnes end joonistaja südamesse, saadavad tagantkätt teisele võõrale õhusuudluse.
Joonistajast möödudes heidetakse ikka pilk tema visandiraamatule ja siis vaadatakse hetkeks samas suunas. Joonistajat kraavisillal märgatakse, temast peetakse lugu, aga segama ei minda. Kes joonistab, sellega halba juhtuda ei saa – laste ja pummeldajatega ühel moel hoitakse tal silma peal.

 

 

 

 

 

 

 

 

Joonistamine asub nurga taga. Kahtlemata ei kuulu ta eluspüsimiseks vajalike asjade hulka ning pole ka miski, mida mingil paratamatul moel tegema juhtuksime. Rääkimine ja kirjutamine seevastu asuvad harilikult inimese elu peaalleel. Suurte rohmakate puumürakatena ääristavad sõnad meie elukest algusest lõpuni – neist ei saa üle ega ümber.  Sõnad on ülimalt kättesaadavad enam-vähem igale inimesele. Mis keegi nendega pihta hakkab, on juba iseasi. Nad on sedavõrd käeulatuses, et tihti ei pea isegi kätt liigutama, enne kui jõuad vaevu mõtlema hakata, on sõnad juba ligi.
Aga siiski joonistamine. Kah ju natuke kirjutamise moodi, kah vajab pliiatsit-paberit, kätt ja silma. Ometi natuke veidrik on see vaeslaps paljude jaoks, tekitab kummalist võõristust ja tunnet, et sedasi sobib, aga nii küll mitte. Lapsena oli joonistamine meist paljude truu mängukaaslane, nüüd suurena nagu ei passi hästi. Või ei oska. On imelik.
Ega hea joonistuskunst ära ka ei lähe, mis sest, et temale laias plaanis palju vähem tähelepanu pööratakse. Ta on sellega harjunud. Kükitab tasakesi oma nurgataguse kangi all, teeb nagu müüks möödujaile juurvilju või muud pudi-padi, ent kui seisatad ja talle otsa vaatad, vilgutab kavalalt vasakut silma ja paljastab hetkeks oma heledalt välkuva kuldhamba.

 

 

 

Joonistamine on lihtne. Tarvis läheb ainult kätt, mingitsorti pliiatsit ja paberit. Kujud ja jooned, mis pole tähed, aga ometi on miski, ongi joonistamine.
Keeruliseks läheb see siis, kui pea astub ligi ja hakkab arvamust avaldama selle kohta, mille jaoks teda üldse praegu tarvis pole, nimelt mida ja kuidas tuleks joonistada. Niipea kui tähtis pea segab end vahele sellesse lõbus-lihtsasse janti, tarduvad kõik kivikujuks ja rivistuvad tõrksalt väljaku servale ritta, sest hakatakse uuesti ja pikalt üle kordama mängu reegleid. „Aga me ju juba mängisime!“ tahaks hüüda käsi. „Jah, laske meil jätkata!“ ihkaks kisendada pliiats. Kui suur ja arukas pea on võtnud endale vahekohtuniku ameti ja püüab kõike omatahtsi korda seada, võib lustlik mäng kahvatuda igavaks ja tülikaks katsumuseks.
Joonistamise ülesanne ja üks suur eesmärk ongi pea eest ära joosta. Panna liduma nii et too kätte ei saa. Nii on joonistamine alati lihtne. Siis on see mäng, mille reegleid tead sünnist saati unepealt. Joonistamismängus huilgavad kaotajad üle väljaku „minu võit!“ ning võitjad jooksevad muudkui edasi, teadmata midagi kullatud medalitest, sest finišijoon on sama hästi kui nähtamatu.