Käin muudkui õhtul mööda hoovi taskulambiga ringi ja otsin taga oranži. Ei leia ega leia seda vilgast tulesaba. Tuhlan vettinud lehtedes põõsaste all, kraabin saapaninaga mullast murukamarat, painutan raagus oksi ühele-teisele poole, kükitan vaarikate vahele maha ja valgustan läbi nende okkalisi peeneid varsi. Künnapuu lehed on tuulega kuhjunud aia serva kokku, ka nende sees tuustin jalaga, aga ei midagi. Korraga tunnen end nagu veidi lähemale jõudvat. Heidan lambiga kuivanud pikkadest raudrohuvartest trepile vonklevad varjud. Ei kuskilt leia oranži. Viimaks vajutan lambi kustu ning taipan võpatades, et ta oli mul kõik see aeg peos.
Oranži ei saa välja valgustada, ta paistab niigi välja. Tema ülesanne on meid valgustada, mitte vastupidi. Kui tahes kaua ka ei rändaks vaene mees pimedas metsas, kaasas teemoonaks ainult vähene leivapaluke ja asemeks samblamätas, kui tahes kauaks ta ka pole pimeduses edasi rühkima määratud, ikkagi hakkab viimaks paistma puude vahelt kaugusest soojalt kumav aknake. Muidugi on mehe ainus valik ja võimalus minna tarekese suunas. Kõik see, mis teda seal ees ootab, sõltub sellest, mille ta on pälvinud. Aga see, mis teda kutsub, see, mis murrab musta loitsu on tuluke pimedas metsas, aken, mida valges ei olekski näha. Oranž vajab enda ümber pimedust, et välja paista, et kutsuda meid järgmisesse mõttelisse peatükki, et muuta hukule määratud teekond ära.
Et muuta hukule määratud teekond ära, jah, seda oranž mõistab teha. Keset säärast tormi, mis kõik laevas segi paisanud on, mehed elu eest kinni hoiavad sealt, kus aga saavad, mastid ragisevad ning ka kõikenäinud kapteni silmades läigatab murelik helk (kui keegi neid sel hetkel lähemalt vaataks) pole kindel kellegi saatus. Mõnel harilikul päikselisel päeval kuival maal, kui meeskond sadamas laeva lastib või niisamuti kai peal aega oimetuks lösutab, kajakad pea kohal laisalt karjumas, ei mäleta keegi kahelda, et kas ka homset näeme või on tänasega kõik. Tol öösel marusel laevatekil aga välgatab see hirmus mõte kõigil korduvalt pea seest läbi. Mäslev meri ei anna armu. Esimene tüürimees vehib kätega ja röögib midagi läbi tormi, aga teda pole kuulda. Ta viibutab nii kuis suudab ning järsku, järgmisele laineharjale tõustes näevad kõik – keset mustavat silmapiiri, kus maal ja taeval ei või vahet teha ning mis kohe jälle vahuse laine taha vajub, on korraks paista plinkiv kodumajakas.
Oranž juhatab meid koju. Mitte sinna, kus ees ootavad lõputud askeldused, painavalt tüütud kohustused ja vaev, vaid koju, mis on isiklik, salajane, kutsuv ja lohutav. Hõõguvate süte tuhas tantsiv salk visandab kiirelt üles kogu meie päritolumaa ja ka tuleviku, aga üksnes järgmise kurvini. Või õigemini, ta tuletab meelde, et alati, alati, ootab järgmise nurga peal ees vaikselt see kuju enesest, keda me hüljata ei taha, keda ainumalt omaks tunnistada võime. Möödume temast nii palju kordi, muudkui lubades järgmisel pöördel teda ära tunda ja siis ikka suurest elevusest eelseisva ees ta unustades. Aga tema ei väsi ootamast. Ta hoiab käes tormilaternat, oranž kuma ta näol on korraga kutsuv ja pelutav. Ta tunneb teed koju ning eksinule seda vaevumärgatava peaviipega osutab.
Kaval rebane ja väle orav teavad hästi, millest jutt. Kaminas praksuv tuli annab märku, et oranži jätkub meile kõigile küllaga. Valgustada taskulambiga välja oma hoovi, leida ahta valgusvihu seest midagigi, mis hamba alla kõlbab ja hoida ärksust selle vastu, mis kõik meie silme eest hämarasse jääb. Oranž on alati valmis olema meie tuluke. Inimese teha on asuda teele, jah, sinna pimedasse metsa, merele, mis võib tormama kippuda, hoovinurka, kuhu ei ulatu tänavalatern. Ja seejuures pimesi uskuda, et meie silmad on aegade algusest saati õppinud märkama tulukest, mis annab meile määratu annuse jõudu jätkata.