KIVID JA LINNUD

  • Jaapani reisikiri II

     

    KÕIGE ILUSAM

    Kawai Kanjiro (1890-1966) oli Jaapani keraamik, kunstnik, kirjanik ning maarahva käsitöö ja kunsti edendaja. Lugu on pärit tema maja- muuseumi külastusest Kyotos.

    Kuigi lootusetu näib, me siiski pääseme. – Kawai Kanjiro

    See paik on pälvinud maailma ilusaima linna tiitli. Ja nagu ütles kunstnik Kawai Kanjiro – ilu armastab inimest. Tõepoolest, ilu tahab olla inimese ligi ning selle linna külgetõmbejõud on suur. Liigume ühtlase kolonnina nõlvakust üles, mööda kõige ilusamat kitsast tänavat. Kõik proovime teda kiirelt lugeda, et võimalikult palju osa saada tänava suursugusest mõjust. Me pildistame, osutame, ostleme ja vehime kätega, et kuidagi tükikest krabada, justkui oleks ta hästi minev kaup turuplatsil.
    Kõige ilusam tempel, kõige ilusam aed. Ilu on meie ümber, ilma et peaksime kõige vähematki tema nägemiseks tegema. Mõnikord ajame ta küll kogemata oma jalgade kulutatud rajalt minema. Mitte päriselt ära, aga nii maadligi, et näeme oma veikleva silmaga ainult mälestust temast. Ilu ootab ehk ööd, et siis kuuvalgel, kui väravad on lukus tulla vaikselt välja bambussalu vahele sahisema…
    Ühe mehe koju jäi aga ilu pärast tema surma elama. Kõik tema tooli käepidemed ja vaasid, pingid ja aknaraamid kõnelevad külastajaga ilu elurõõmsas keeles. Kel on õnne viibida selles kodus, seda saatku ilu alati tema teel ning kandugu mõne sõna või lihtsa liigutusega edasi kõigile keda kohtab. Olgu kauge külalise silmadel meeles teda märgata, kuhu nad ka ei vaataks…

     

     

    KÄTEGA

    Teie majade juures on näha paljut, mida on puudutanud kellegi käed – lillepotid, kivirajad, puutüvest voolitud aiapost, aknaraamiks seotud bambusvõre, uksele kinnitatud lillevanik… Templite ligidal metsas kajavad veel peitlilöögid ajast, mil tahusite välja hiiglaslikke talasid, kivitahvlile nikerdatud püha kuju ümiseb veel kaljunuki viisi, mille saatel ta heledal häälel nähtavale toksiti. Tohutu suur malmist kell kumiseb aastasadade lööke.
    Keegi on sidunud iidvana puu ümber punase paela. Kellegi käed on kuhja kokku riisunud lehed. Kellegi lahked käed ulatavad meile kausi teega, just siis kui seda kõige vähem oskame oodata.
    Vana naise käed seletavad mõne minutiga oma elatud elu tugevust ja tuhandeid kordi korratud kombeid enne teemajja sisenemist. Need käed jutustavad, kuidas ta seal üha peseb ja peseb väikeste kongus sõrmede vahel puhtamaks oma südant. Oma kaunite kortsuliste kätega ehitab ta kärmelt silla meie ainukordse kohtumise vahele, mõne lihtsa liigutusega loob võlumaailma, milles saame üksteisest aru. Need käed piserdavad vett kuuvalgele ookeanile nii et kogu lahesopp saab helendavaid piisku täis.

    Loe edasi…

  • Kuugalerii – august/september

    Juudikartul. Kuulub päevalillega ühte perekonda, pärit Kesk- ja Põhja-Ameerikast. Tuntud ka kui maapirn. Süüa võib toorelt, keedetult, ahjus küpsetatult või praetult. Levib hoogsalt, kasvab mühinal, suuremaid kahjureid pole täheldatud. Kahemeetrised või pikemad varred sirutuvad taeva poole nagu võluuba, kollased tumeda südamikuga õied meelitavad ligi hilissuviseid mesilasi. Õied kiiskavad nii eredalt, et pimedaski on näha. Soovitati harvendada, muidu võtab kõik üle. Aga mida ma siis vahiks trepil istudes, mida ma siis joonistaks? Ei saa välja visata taime kui teda on hea vaadata, saati siis veel värvidega üles tähendada.

    Loe edasi…

  • Jaapani reisikiri I

    See väike album on huvilistele saadaval toredas Chado teepoes. Siia Kivid ja Linnud lehele postitan tulevastel kuudel sellesama kogumiku 4-5 loo kaupa. Hääd reisi! 

     

    SAATEKS

    Igas paigas on huvitav. Ainuüksi see, et saab minema hakata, on huvitav. Parimate vaadete ja kuulsaimate hoonete vahel lasub lihtsa inimese argipäev, mis traageldab meid üksteisega üle ilma lapitekiks kokku. Nõnda võib sooja saada ka siis, kui olla kodust väga kaugel.

    Enam kui kolme nädala jooksul reisisime koos kalli kaaslasega ümber Jaapani Sisemere. Kõõlusime pidevalt tuntud radade ja oma väljamõeldud sihtide piirimail. Liikusime bussi, rongi ja praamiga ning võimaluse korral läksime ikka ringiga, et olla lähemal sellele „tavalisele“ elule, millest reisijuhis juttu pole, aga mis väsimatult kõrvaltänavaid kulutab ja nurgatagustes ringi hiilib.

    Ning kui juba minna, siis maadeavastajate eeskujul ikka naasta koos lugudega. Iga päev korjasin üles ühe jutukese, pidasin jaapanlikult kinni enesele seatud ühe märkmikulehe pikkusest formaadist ning sekka visandasin vaateid. Olgu see väike kogumik omamoodi binokliks, millega uurida esmakülastaja silme läbi mõnd suure ja salapärase Jaapani nurgakest, mustrilisi lapikesi seal kaugemas tekiservas. Ehk on mõni neist isegi üsna koduse moega.

     

     

    PIDULIK

    Kirjutatud esimesel saabumisel Ōsakasse.

    Pidulik. Jah, iga väiksemgi liigutus või tegevus omandab siinmail kergesti pidulikud mõõtmed. Üle tee, ei, mis tee – mõne väikese parklast välja- sõidu eest läbijalutamine etendatakse meile paraadliku suurejoone- lisusega. Valgete kinnaste ja neoonnuiaga uhkes mundris politseihärra peatab kindla žestiga ainsa kaugelt paistva auto ja juhatab meid austusavalduste saatel väljasõidualast turvaliselt üle.
    Muuseumi uksest sisenedes kummardame üksteisevõidu turvamehe ja nelja-viie piletimüüjaga, misjärel algab viibete ja žestidega kureeritud jalutuskäik läbi saalide, igal nurgal seismas keegi, kes hoolitseb selle eest, et püsiksime kavas. Poemüüja-abiline eskordib meid pidulikult iseteenin- duskassa juurde, vajutab meie eest nuppe ja saadab kummardades teele. Äärelinna rongijaamas poleerib valgete kinnastega koristaja äärmiselt hoolikalt perrooni kaugemas otsas seina, justkui oleks tarvis valmistuda millekski haruldaselt pidulikuks.
    Ülikonnameestest rääkimata. Mida nad seal kõrgetes ja veel kõrgemates klaasmajades ka ei teeks, pidulik on see igal juhul. Vähemasti see tseremoniaalsete mõõtmetega hetk, kui hiliste õhtutundideni ülemusega baaris jõmistamise järel üksteist takso peale saates igale autole kambakesti ja rohkelt järele kummardatakse.
    Täna proovisime end toitu otsides tükk aega sobitada siinse pidulikkuse peenelt kalibreeritud mõõdupuule… ja lõpetasime suitsuses, fritüürist raske õhuga nurgataguses lokaalis koos raadiost lõõritava Beyoncé ja neoontuledes kiiskava akvaariumiga.

    Loe edasi…

  • Kuugalerii – juuli

     

     

     

     

     

     

     

    Üks mu ilusamaid suvemälestusi pärineb 15 aasta tagusest Põltsamaa suvest. Vanaema läks nädalaks Viljandisse ja mina jäin koos tema koeraga majavalvuriks. Oli kuum juuli, praktiliselt elasin õues, veetsin oma aega kunstikooli tarbeks suvepraktika tööde vihtumisega, tegin aiamajakesest endale ateljee, korjasin majakese katusel kirsse, käisin koeraga jõe ääres pikkadel jalutuskäikudel, elasin esimest korda üksinda ja olin vaimustuses. Mõtlesin, et kas nii see täiskasvanuelu käibki. Et teed, mis tahad.
    Selle aasta juulis tuli mulle too seik meelde ja mõtlesin korrata. Kõik oli teine, nii aeg, koht kui olud. Ent miski siiski töötas. Eirasin mingisugust loogilist päevaplaani ja joonistasin, aias, mere ääres, toas. Siis kui tahtsin ja nii kaua kui jaksasin. See, mis töötas, oli joonistamise võluvägi, tema oskus tekitada väikeseid ja isiklikke väravaid, millest läbi lipsates võid muutuda kelleks tahes.
    Joonistamisel, nagu kõigel mis meiega ammusest ajast saati kaasas käinud, on võime ehitada sildu üle pika aja. Mõnikord on hea minna sillapiirdele kõõluma ja vahutavasse jõkke sülitama, keski ammu ununud võib poolkogemata seal sillakesel su kõrvale sattuda ja midagi olulist kõrva sosistada.

  • Kuugalerii – juuni

     

     

     

    „See teeb mind just nagu rõõmsaks ja ühtlasi ka just nagu kurvaks. Mitte ei saa aru, mis mõju see niisugune on, aga igatahes olen ma kõvasti mõju all.“

    Just nii täheldas Kingpool, kui ta koos sõpradega vanu lapsepõlveradu otsima läks. Nii mets kui lossivaremed avaldasid talle erilist, suurt ja väga iseäralikku mõju.

    Jah, hea Kingpool, suudan Sinuga sel puhul hästi samastuda. Kui pärast tööpäeva lõppu linnast koju tulen, koti nurka viskan ja molbertiga pojengipõõsa lähedusse end sisse sean, siis olen igatahes mõju all. Kased kahisevad, vahtrad sahisevad, lepad lehvitavad oma suuri tumerohelisi peopesi. Pojengi sametised õielehed on mõned juba langenud, mõned veel nupus, väikeseid päikesepoisse jookseb mu hoovil ringi, vares klaarib latvades kellegagi arveid ja rästas tundub lihtsalt ajaviiteks suve kiitmas. Tänu pildile salvestatud õhtule jääb aga pung alati pungaks ja kukkunud õieleht langenuks – võimalus ootab ja ootab oma hetke ning mis läinud, see pöördumatult. Ajutine, habras ja haruldane viiv suve on mu kindlasti ja kõvasti oma mõju alla saanud ning mitte ei tea öelda, mis mõju see niisugune küll on.

  • Kuugalerii – mai

     

     

     

    Lilled õitsevad ja mina joonistan. Lihtsalt toon joonistamise ettekäändeks, et olla kauem õitsevate lillede ligi. Muidu kutsuks peagi mõni mõte või kohustus pead pöörama ja minema, aga joonistamine seda ei luba. Ta hoiab mind oma pehme, kuid kindla käega õitsevas aias, hoiab mu pilku lilledel, hoiab mu tähelepanu kevadel, mis juba on keeranud end suveks. Vaadata tulpe pungast paotumas, puhkemas, õhtuti koomale tõmbumas, viimaks närbumas. Ja samal ajal juba õitseb õunapuu, lilla sirel, huikab luigeparv ülelennul…
    Joonistamine ei luba ajal märkamatult mööda libiseda. Ta võtab väikesed argised nähtused ja ülendab need maailmamuutjate kombel surematuks. Pliiats ja paber toovad võrdselt üksteise kõrvale ritta keisrinna portree, kiirustades ülessirgeldatud kanalisilla ja lapse hoolikalt värvitud lille. Olgugi et piltide mõjuväli on erinev, siis sõõm surematuse eliksiiri on neile kõigile antud.
    Kunagi arvasin, et lillepildid on igavad. Ometi olen neid pea kogu elu vahelduva eduga teinud. Ka üks mu esimesi õlimaale on päevalillest. Ehk on hoopis nii, et igavus tekib vaataja silmades. Lillepildid pole sellega kuidagi seotud. Nad elavad oma elu ja parim, mis nad teha saavad, on pakkuda nii joonistajale kui vaatajale pikendatud, salapärast ja eraviisilist aega lillega kahekesi.