Teravsilm
Sel ajal kui maalin, kepsutab teravsilm mööda hoovi ringi. Ta toob mulle iga natukese aja tagant midagi näidata, olgu see naabri aia helelilla sügisaster, punakaks värvunud kasetüved või läbi aialippide korraks vilgatanud õhtupäikese täpp. Teravsilmal ei jää midagi kahe silma vahele.
Tema pisikesed lapsekäed tassivad mu lõuendile kokku seda, mida vilgas silmake märkab ning sel pole vähimatki tähtsust, et kõik ei saa pildile just päris täpselt selle koha peale, kus see vaadates tavatses olla. Teravsilma amet on üles korjata kõiksugu värvilisi killukesi ja aidata neist mul kokku seada oma pilt.
Teravsilmake leiab alati midagi, millest teha väike mäng. Ta taskud on täis pisikesi südamekujulisi kivikesi, auguga kive, lumekristallide mustreid, murukõrtest üles ukerdavaid sipelgaid, rebase lohisevaid jälgi lumel ja metskitse takuse karva lõhna. Kui tähelepanelikkus tikub ühtelugu argieluvarrukatest mööda mu askeldavaid käsi põrandale nirisema, siis just sealt, keset kõike väljakannatamatult tavalist, korjab väike teravsilm selle jälle üles ning küsib kavalalt naerdes, ega ma midagi ära kaotanud pole.
Kui maalin, harjutab teravsilm mu peal oma võlukunsti. Kui lõuendi tagant viimaks püsti tõusen, hiilib ta vaikselt mu selja taha, lööb käega mind kulliks ja hüüab joostes üle õla järele: „Sina oled!“ Selle väikese teravsilmse välejalata unustaks ma alatasa ära, et mäng juba käib ning see siin on parim võimalus kaasa lüüa.
Unistaja
Sel ajal kui maalin, pöörab unistaja teise külje. Ta on kerinud end mu selja taga verandal kõlkuva võrkkiige sisse kerra ning teeb südamerahus järgneva kindlaksmääramatu aja jooksul mitte kui midagi. Tuul paneb puude ladvad kohisema ja kiigutab vaikselt tema laevakoorukest ikka ühele ja teisele poole, mööda väljamõeldiste soolakirjut ulgumerd.
Unistaja õngitseb oma silmade taha kokku mõtteid ja mõttepojakesi sealt, kuhu aga lant näkkab. Ta mõõdab möödunud aegade sündmusi, muudab seal omatahtsi mida soovib, asetab end mistahes paika maailmas või kujutleb kellena vaid. Unistaja ei anna oma mõtetele käsklusi ja korraldusi olla selged, arusaadavad ja järjest, ta on oma õngega osav mäljupõhja väljade süvasukelduja ning kõiksugu segastest kaladest suudab ta söödavat rooga kokku keeta.
Samal ajal kui unistaja kaugetel vetel ringi kõõlub, leiab tema kerratõmbunud keres aset mitmesuguste niidijupikeste kokkusõlmimine, mis ta tähtis pea on nähtavast ilmast üles korjanud ja tagavaraks kõrvale pannud. Ilma unistaja osava näputööta ei teaks ma üldse, mida kogu selle segase lõngakuhilaga pihta hakata ning kuidas üles leida ja kuhu paigutada kõiki neid mõttealgeid, mis bussile kiirustades, porgandeid hakkides, pesu pestes ja telefonile vastates lootusetult minema lipsavad.
Unistaja on mu truu sisekoduabiline. Kui maalin, siis tean, et unistaja puhkab mu selja taga õnnist väljateenitud tundi. Kui vaatan hiljem neid maale, leian tee temani läbi alatasa võssakasvava halli argiraja kergemini üles.
Foto autor on Maria Kritsko