Siin- ja sealpool sammaldunud halli planku
laiub linnuriigi rikas valdus
käib minu murul üleaedseid salku
on kõrgelt üle inimese linnumaade haldus*
Näen oma hoovist üsna selgelt naabri poolele. Seal punetab pihlakas ja õitseb mühinaga sügisaster. Me vahele jääb piir ja üle minna pole kombeks. Imetleda pihlamarju kaugelt, kuulata varest teise kuuse otsast. Kõikjale, kuhu minna ei tohi, viivad mind aga ikkagi mu silmad. Nende teid ei takista keegi, nende minekuid ei piira sirge joon. Kodustan nii võõraid viljapuid ja akendest avanevaid hunnituid vaateid, laste kilkavaid mänge ja truult peremeest ootavaid koeri. Tänu silmadele avardub mu aiamaa nagu lõputult kauge stepp – kõik, kuhu pilgu viin, saab omaks. Nii saan käia minemata, nii saan elada elusid, mis poleks muidu võimalikuks saanud.
*Linnu aed
Siin- ja sealpool sammaldunud halli planku
laiub linnuriigi rikas valdus
käib minu murul üleaedseid salku
on kõrgelt üle inimese linnumaade haldus
Ja vähe sellest et mu aed ei ole piir
ka riigiti nad viibivad kus tahes
on piirideta linnu lennutiir
ta vääramatult vabam on meist kahest