Läbi aknaruudu paistab õu nagu piltmõistatus. Siin toas näib kõik selge ja arusaadav, aga väline ei seleta end kunagi tervenisti. Seestpoolt vaadates võib tunduda, et tead seda kõike, mis seal väljas ootab, kuuled läbi seina varese kraaksatustki, näed lund langemas ja oksaraage tuules kõikumas. Mõtled, et saad siin soojas toaski temast piisavalt osa ning huvi õuestoimuva vastu jääb toa tasasele tuttavale mõminale taas alla. Läbi aknaruudu vaatad, kuidas päike kõnnib halli päeva lõpetuseks su aialippidel ja heidab puudele külma talvise kuma. Jälgid, kuidas öö muutub hommikuks ja too kohe tagurpidi jälle ööks veereb, tuues korraks vahepeal kuuldavale õrna ohke, mida kutsume päevaks. Öösel näed unes, kuidas tuul puhub kõik su toa aknad hingedelt maha ja sa püüad neid tagasi ette lükata, aga nad ei püsi enam kinni. Hommikul paned soojalt riidesse ja lähed õue.