Öösel sünnivad ja surevad inimesed. Pimedal ajal laskutakse põlvili valgust paluma, öö toob tänavale rebased ja rotid. Vaevu heledamaks tõmbuva taeva all löövad kajakad kisama ja luuad sahistavad asfaldilt minema veel viimased öised riismed. Latern kustub täpselt siis, kui valgust on piisavalt. Esimese trammi kriiskav kurv kajab kaugelt üle katuste ja ragisedes kooruvad lahti võretatud vaateaknad. Kiired ja täpsed kingakesed kõpsuvad kodust välja.
Kuskil kaugel saabub teine hommik. Varjud haigutavad aeglaselt üle muru ja kuldnokad on asjalikult asunud nokkima väljavalgustunud palakesi. Tuul sosistab midagi vahtraga. Ma peaaegu ei mäletagi, et kuhu selles isetoimivas vaatemängus asetuda. Jään igaks juhuks ääre peale istuma, sel ajal, kui hommik oma kohisevaid vitriinaknaid poleerib.