Kuidagiviisi uude päeva, liibates hommikusse, linkadi-lonkadi äsjavalminud öhe. Ülepea hakkaski juba pihta, tagantkätt veel jõuame viibata nägemist. Oli jah midagi, ei mäletagi enam, mis täpselt.
Hakkame otsast peale. Algus, va viirastuslik kangelane, plaanib märkamatuks jääda, aga just tema on see, kes tuleb tõmmata rambivalgusesse. Temata vajume otsemaid keskpaiga peadpööritavasse keerisesse ning viimaks sealt edasi, lõpu lõõpiva üksinduse ligi. Alguseta jõuame ei-tea-kuidas uude suvesse. Alguseid võib endale ka välja mõelda. Iga uus algus soojendab oma looja südamest paistva lootuskiire paistel käsi ja rõõmustab veel ühe võimaluse üle. Temaga tasub maha istuda ja oma lugu ära rääkida, natuke liigagi kaua teda kinni pidada, isegi kui mõni meist pole suurem asi jutumees. Alguse mahalöödud silmad ja minekule kibelev loomus annavad tunnistust sellest, et ta pole lihtsalt harjunud säärase tähelepanuga. Tegelikult teab ta hästi, mida tegema peab. Temast üle libisedes jääme ilma truust ja tasasest, targast sõbrast, kes pomiseb suunurgast tabavaid ettekuulutusi peatselt asetleidva osas, meile lahkudes sekund kauem otsa vaatab ning kinnitab, et saame hakkama.