Valge päralt on maailm. Teda ülistab usk, kummardab eksinu, palub väeti. Valgete linade vahele heidavad armastajad, valge lina tõmmatakse üle kadunukese pale. Valgest munast koorub lind ja valgest lehest sünnib raamat. Valge alustab meie päeva. Õnneks on hommik, mõtleme. Ka viletsaimale meie seast jõuab pärast mustavat ööd kätte päev. Me tunneme päeva, tema rütmi ja nõudmisi, mida ummisjalu täitma ruttame. Päev on selge, annab meile toimimiseks igal nurgal vihjeid, nügib meid edasi. Päevavalgel hoiame oma paremat poolt, seda, mis valgust kannatab.
-
Värviraamat – must
Mustaga algab ja lõpeb etendus. Mustemast mustemad olid öö ja päev sel ammusel ajal, millest lugusid enam ei räägita. Need, kes elasid enne lampe ja laternaid, tundsid sellist nõgimusta, mida meie enam ei tea. Mõnikord vaatame hõbedasi vilgukive öösel seal üleval suure musta sees, neist oskame unistada, nende kanda julgeme jätta oma soovid. Võõpame maailma valgemaks ja värvilisemaks, et võiksime musta unustada. Seda, kust tulime, ei mäleta me enam ning sinna, kuhu suundume on tänagi veel liiga pikk maa minna. Miks mõelda sünkjast saadikust, miks vaevata närve pilkase metsateega?
-
Peatäis haikusid
hall vaob valgele
kaela nagu vana arm
päev otsa lembes*
hämarus laskub
salakuulajana ta
ei hüüa tulles*
keskööni töötab
hõbesirbi vihinal
noor kuusulane*
teel mereranda
kummardub krudisev liiv
soolase vee vend