Tihke hall pilvelagi vajutas end raskelt maale. Merel ja taeval ei võinud vahet teha. Ent siis, kui päike keset päeva end minekule sättis, juhtus pilvedega midagi eriskummalist. Hall taevapale hakkas õhetama. Taeva süda, mis nii rahulikult vaikset takti lõi, tuksus nüüd üha tugevamalt ja visandas pilvedele kiirelt üles selle, mida ta kogu päeva kiivalt varjata oli püüdnud.
Jälgin loojuva päikesega sametroosaks võõbatud pilvi. Nad meenutavad mulle seda korda, kui mu roosa ütles jah, samal ajal kui sõnad veerisid ei. Või kui roosa tõi ilmsiks kahtluse, mida ma ei teadnudki seal olevat. Roosa kodu asub hommiku- ja õhtutaevas. Taevase roosa külge on peene ämblikuvõrguna põimitud kõigi südamed, sealt saavad nad korraldusi, kuidas meiega ümber käia. Roosa viib meid hellalt käevangus kõrvalseisjate seast esiritta istuma ja sosistab taktitundeliselt kõrva: “Näete, siin on teie süda, tema tunneb neid kõrgemaid asju hästi. Kui tahate isegi nende kohta midagi mõista, eks võtke teda kuulda.”
