Ülestõusmispühad
I
Suur ime on sündinud –
nüüd võib öelda
et enamik meist elas üle
ka selle talve
oleme sulanud välja
Kuid miks vaatad üles taevasse?
Kas kuuled midagi?
Jah need on laglede heledad kõhud
mis üle me peade õõtsuvad
taevas on kevadlindude kisa
päike loojub merre
õhk on põlengukarva
kui kissitan silmi ja uurin
siis mõnikord harva
näen taevas ka meie isa
ta istub seal latvade vahel
ja lahkesti alla naeratab
sellest kevadest saati just nii meil kahel
suur sula on suurema vaevata
Ma ei päri seda mõisa
Seal nad seisavad – laial paraadtrepil
marmorist veevalajanaiste ja lõvipeade vahel
nad kuulavad vaikides linde
pilgud tõstetud, kaelad õieli, suud kergelt naeratamas
loojangujärgsed astmed on veel heledad
ent mets, mille kandadel seisan, juba tume
nad märkavad mind ja hakkavad viipama
ei, see pole kutse, nad annavad mõista, et läheksin
ja kõik mis nad olid elus – kui erinevad ja kenad
nad surmas enam mitte ei ole
ja see mõis, nende ootuspärane kodu
on nad viimaks trepile lubanud
see pole julgustus
vaid jumalagajätt
ma ei päri seda mõisa
ja üks puudutab õrnalt teise õlga
kui kaugel hakkab kukkuma kägu