Kui laps näeb kiike, siis ta teab mida teha. Ja ta teab ka, kuhu kiik viib. Kui kiigun, on kõik hästi, mõtleb laps. Keegi mind silmanurgast jälgib, aga ei käsuta. Keegi mõtleb mind sööma kutsuda, aga viivitab veel hetke. Kiik annab aega juurde – ja pole ka ime – ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Kõik, mida ütled, saad kohemaid tagasi võtta; kõik, mida teed, saad hetke pärast olematuks muuta. Nende kahe vahel aga lasub see üürike sekund, mille jooksul ei juhtu mitte midagi. Hetk, mil oled õhus, eirad gravitatsiooni, ei liigu ei edasi ega tagasi. Õrn viivitus, justkui mõtleks kiik veel hetke, et kuhu poole siis nüüd – lähemale või kaugemale. Vaimustav peatus, mille jooksul näed kogu oma hoovi kõrgemalt ja saad kaseoksi puudutada. Möödapääsmatu paus, milleta poleks ei lähedust ega ka kaugust. See ebaaeg, mil midagi ei juhtu, on su hoogu liigutav tuum.

Öösel sünnivad ja surevad inimesed. Pimedal ajal laskutakse põlvili valgust paluma, öö toob tänavale rebased ja rotid. Vaevu heledamaks tõmbuva taeva all löövad kajakad kisama ja luuad sahistavad asfaldilt minema veel viimased öised riismed. Latern kustub täpselt siis, kui valgust on piisavalt. Esimese trammi kriiskav kurv kajab kaugelt üle katuste ja ragisedes kooruvad lahti võretatud vaateaknad. Kiired ja täpsed kingakesed kõpsuvad kodust välja.
Kuskil kaugel saabub teine hommik. Varjud haigutavad aeglaselt üle muru ja kuldnokad on asjalikult asunud nokkima väljavalgustunud palakesi. Tuul sosistab midagi vahtraga. Ma peaaegu ei mäletagi, et kuhu selles isetoimivas vaatemängus asetuda. Jään igaks juhuks ääre peale istuma, sel ajal, kui hommik oma kohisevaid vitriinaknaid poleerib.

See võis olla pühapäev, kui esimest korda kohtusime. Igatahes oli see justkui laenatud päev, kingitus lisaks millelegi, mille oled just võitnud. Mu selgelt joonistunud mustrisse jooksid sel päeval sisse neli pikka palki, nende vahel hoogu ootav iste. Kuidas peaks toimima, kui hoovile on üleöö kerkinud vägev kiik? Selgelt pole see saadetis silmapete, temaga tuleb nüüd harjuda ja koos elada. Esialgu mõelda temast, kui võimalusest, sõidukist või läbipääsust. Esialgu mõelda temast.
Kui hoovile kerkib üleöö kiik, siis laps jookseb kohemaid ligi ega saa enam silmi sellelt pööraselt õnnelt. Ta mõistab otsemaid kiige lihtsat sõnumit.
See võis olla pühapäev, kui sind esimest korda nägin.