Kui sajab lund, pean meenutama, mis jääb selle alla. Mitte, et lumi olemata võiks olla, aga temast on raskem läbi näha. Nüüd on mu aed nagu kaardimäng, kus tagurpidi pööratud piltide seast peab pimesi üles leidma õiged paarid. Kas siin ja siin kasvavad jändrikud ploomipuud? Vist küll, õige. Kas aialipid kumavad roosat? Ilmselt jah. Kas õhtupäike sirutab nende tagant oma pikad külmad käed lootusrikaste pilkude poole? Ei, vale, täna mitte. Sedasi aimamisi kompan läbi oma tuttava õue. Kui midagi meenutab muru, siis saagu nii. Kui kitsaks muutunud kasevõrades välgatab silmanurgast lillat, siis ei pea mind kaua veenma. Kui sajab lund, võin sama hästi ka kõik välja mõelda. Panen paari vareste valitseda sinakasrohelised männiladvad ja naabri akende kuma. Kollakashallika taeva ja hõredad hanged. Nii saan mängu jätkata, sest juba ei mäletaks ma õigeid paare. Nii kui ühe kaardi tõstan, on teine juba muutnud kohta. Kui sajab lund, saab mängust teine mäng ja vanast hoovist tuliuus.

See oli aasta viimane päev, kui meid õnnistati pimestava ultramariiniga. Sellist sinist polnud ammu nähtud. See oli kui katedraalivaikuse- ja hämarusega harjunu astuks tagasi tänavale. Kogu maailma kirkus lööb seal, otse pühakoja ukse ees, silmist pimedaks. Sinise taeva ja päikese pealesööst paneb kaugelt maalt tulnu käsipidi taskust kaarti otsima. Suure vaikuse ja halastamatult mürgeldava linna vaheline murdejoon on õhuke ja mure. Siinpool oled harjunud hakkama saama, ent nüüd näib raske valgusega kohaneda. Sealpool, kolm sammu ja kolmsada aastat tagasi, kohtasid üht rahutuvi, kes nii mahedalt sulle kudrutas ja lubas viimaks kohale viia kirja selle palvega, mida ammu salamisi lausunud oled. Suur vaikus tähendab vist jaatust.
See oli aasta viimane päev, kui meile korraks kaela langes kogu ilmaliku maailma pidulik ultramariinne päispäev. Palun väga, tulge kõik, sest kõik on teile valmis pandud.

Kõrge ja valge päike käib üle
hulkuri heleda pea
see kõik mis meile on hirmus ja kõle
on temale kindel ja hea*

Enam valgemaks minna ei saa. Seisan su seljataga ja heidad mu näole oma kuningliku varju. Viskad minu kaela oma tumeduse ja mul ei ole raske seda kanda. Väikese loomana olen su suursuguse koja ees maas, silmi ära keeramata märgin üles selle, mida pead võimalikuks mulle näidata. Mida enamat saaksingi sinult paluda. Selles peitub minu õnn, et saan olla su lähedal sel pidulikul hetkel, kui kogu valgus sinu varju tagant pöörab mulle otse silma.

Loe edasi…

Hoov on juba hämar, aga kuskil kõrgemal, kauges kättesaamatus paigas, teeb päev veel mõned tiirud. Aed, mida tunned nii hästi, muutub nüüd iga minutiga – kord paistab valgus siit, siis juba kaob, nüüd ilmub hoopis seal. Valgus on hea. Ta on selge ja sirge, arusaadav ja lahke. Aga need tumedamad kohad su hoovis, justkui alles nägid, et mis seal oli, aga nüüd pole enam päris kindel. Need hämarused, hääletult laskuvad silmamoonutajad, võtavad täpsete ja sujuvate liigutustega tasapisi päeva üle. Õhtupäike on veel kaselatvades, nii mäletad, mida valges nägid. Pimeduse saabumine teritab kõrvad ja öö, mis alles võimatuna näis, paneb südame kiiremini lööma. Veel on õhtupäike su tuttava hoovi kohal ja annab heldelt aega end pimeduse saabumiseks valmis seada. Ja kase kuldsed silmad vaatavad põnevusega pealt, mida nüüd ette võtad.

Aias kuivab puhas pesu. Pluusid vehivad varrukaid mistahes suunas. Mõneks tunniks on nad vabad kappidest ja inimeste käsutavatest kätest – neist lähedastest, kahtlevatest, palavatest ja kangetest kätest. Vaikivate kaaslastena saatsid nad inimest ühel neist päevist, mida ta ei mäleta; ühel neist päevist, mis ta sirgjoonelise elu pea peale pööras; ka ühel neist, mis pani teda tundma end väärtuslikuna. Mõnel päeval oli kahe inimese kaaslaseks ainult lina. Temagi saab nüüd tuules oma purje pingutada ja unistada kaugetest maadest. Tuul paiskab laiali kehade lõhna ja õrnal häälel sosistatud sõnad. Mööda aeda jooksevad ringi rõivaid vaevanud mõtted. Õnneks on pesupäev, nii saame jälle natukene puhtamaks.

Siin- ja sealpool sammaldunud halli planku
laiub linnuriigi rikas valdus
käib minu murul üleaedseid salku
on kõrgelt üle inimese linnumaade haldus*

Näen oma hoovist üsna selgelt naabri poolele. Seal punetab pihlakas ja õitseb mühinaga sügisaster. Me vahele jääb piir ja üle minna pole kombeks. Imetleda pihlamarju kaugelt, kuulata varest teise kuuse otsast. Kõikjale, kuhu minna ei tohi, viivad mind aga ikkagi mu silmad. Nende teid ei takista keegi, nende minekuid ei piira sirge joon. Kodustan nii võõraid viljapuid ja akendest avanevaid hunnituid vaateid, laste kilkavaid mänge ja truult peremeest ootavaid koeri. Tänu silmadele avardub mu aiamaa nagu lõputult kauge stepp – kõik, kuhu pilgu viin, saab omaks. Nii saan käia minemata, nii saan elada elusid, mis poleks muidu võimalikuks saanud.

Loe edasi…