Hoov on juba hämar, aga kuskil kõrgemal, kauges kättesaamatus paigas, teeb päev veel mõned tiirud. Aed, mida tunned nii hästi, muutub nüüd iga minutiga – kord paistab valgus siit, siis juba kaob, nüüd ilmub hoopis seal. Valgus on hea. Ta on selge ja sirge, arusaadav ja lahke. Aga need tumedamad kohad su hoovis, justkui alles nägid, et mis seal oli, aga nüüd pole enam päris kindel. Need hämarused, hääletult laskuvad silmamoonutajad, võtavad täpsete ja sujuvate liigutustega tasapisi päeva üle. Õhtupäike on veel kaselatvades, nii mäletad, mida valges nägid. Pimeduse saabumine teritab kõrvad ja öö, mis alles võimatuna näis, paneb südame kiiremini lööma. Veel on õhtupäike su tuttava hoovi kohal ja annab heldelt aega end pimeduse saabumiseks valmis seada. Ja kase kuldsed silmad vaatavad põnevusega pealt, mida nüüd ette võtad.

Aias kuivab puhas pesu. Pluusid vehivad varrukaid mistahes suunas. Mõneks tunniks on nad vabad kappidest ja inimeste käsutavatest kätest – neist lähedastest, kahtlevatest, palavatest ja kangetest kätest. Vaikivate kaaslastena saatsid nad inimest ühel neist päevist, mida ta ei mäleta; ühel neist päevist, mis ta sirgjoonelise elu pea peale pööras; ka ühel neist, mis pani teda tundma end väärtuslikuna. Mõnel päeval oli kahe inimese kaaslaseks ainult lina. Temagi saab nüüd tuules oma purje pingutada ja unistada kaugetest maadest. Tuul paiskab laiali kehade lõhna ja õrnal häälel sosistatud sõnad. Mööda aeda jooksevad ringi rõivaid vaevanud mõtted. Õnneks on pesupäev, nii saame jälle natukene puhtamaks.

Siin- ja sealpool sammaldunud halli planku
laiub linnuriigi rikas valdus
käib minu murul üleaedseid salku
on kõrgelt üle inimese linnumaade haldus*

Näen oma hoovist üsna selgelt naabri poolele. Seal punetab pihlakas ja õitseb mühinaga sügisaster. Me vahele jääb piir ja üle minna pole kombeks. Imetleda pihlamarju kaugelt, kuulata varest teise kuuse otsast. Kõikjale, kuhu minna ei tohi, viivad mind aga ikkagi mu silmad. Nende teid ei takista keegi, nende minekuid ei piira sirge joon. Kodustan nii võõraid viljapuid ja akendest avanevaid hunnituid vaateid, laste kilkavaid mänge ja truult peremeest ootavaid koeri. Tänu silmadele avardub mu aiamaa nagu lõputult kauge stepp – kõik, kuhu pilgu viin, saab omaks. Nii saan käia minemata, nii saan elada elusid, mis poleks muidu võimalikuks saanud.

Loe edasi…

Ära küsi, inimlaps,
ja ära anna nõu!
Mis on piiratus ja mis on
piirideta õu?*

Vastu õhtut kõrguvad tumedad puud mäestikeks. Kurrulisi kaljupragusid mööda vuliseb alla musträsta hämarusvalss, pehmeil kivipõskedel veerevad päikese kuldsed pisarad. Otse mäekuru südamikust helendavad vastu flokside ja tiigerliiliate vääriskivid, tahumata kristall. Metsloomade kilavad silmad jälgivad aeglasi kompavaid inimjalgu, neid, mis äratallutud verandatrepilt nüüd alla hoovi püüavad astuda. Uks kääksub avatult hingedel ja ümiseb üht vana saabumise viit. Tallad veel otsivad kinnitust või luba, aga on juba end isetahtsi trepilt alla kobanud. See, mis valges võimatuna näis, saab hämaruses kuninglikult loa. Ühtäkki seisad keset piiritut õue, mäekuru sinavas pimedikus ja suur kohisev kivisein meenutab, et sa pole kunagi ära käinudki.

Loe edasi…