KIVID JA LINNUD

  • Õhtujutud. Merest mõtteid õngitsema

    Meri on täis mõtteid. Meres loksuvad mured ja lainetavad unistused, soolase vee sees hulbivad kimbatused ning ogalike vahel siplevad teravad tunded. Mõni meist pöördub viimases hädas või suures helduses ikka mere poole, meri on nende vana tark, teadja esivanem. Teine inimene mõtleb, kuidas aga tuule käest kiiremini minema saaks – neil on mujal omad kohad. Merelastele lennutab rohekas jahe vesi päästerõngaid kivisele rannale nagu adru pärast tormi. Sel ajal kui igatseval pilgul silmapiiri vahime, toimetab merekallas omatahtsi meie mõtetega ringi ning loksutades, laksudes ja lagisedes loobib nad mööda randa laiali. Kui neid kokku korjama asume, võime leida eest hoopis midagi muud.

    Kivikesed kaldal lihvivad kannatlikult pehmemaks jäiku mõtted. Meie kivistunud lood peas, need, mis ütlevad “alati sa” või “mitte kunagi ma” või “liiga hilja” saavad iga laineloksutusega tahumatutest rahnudest muudkui peenemaks. Loe edasi…

  • Värviraamat – lilla

    Lilla on ajahambale vastu pidanud, hämarate soklikorruste müstiku värv. Tema toa suletud ukse alt tõuseb alatasa hämust udu ja rõskesse koridori on kuulda, kuidas keegi klaasist kolbe tõstab ja midagi pliidil muliseb. Just neil pimedamail tundidel, mil kogu maja rahvas õndsat und magab, teeb müstik oma kambrikeses katsetusi uue elueliksiiri retsepti tarbeks. Tema küünlavalgel toimetavad, täpsed ja keemilistest keedistest tumedaks tõmbunud nahaga sõrmed värisevad elevusest, sest sel korral näib siit tõesti midagi haruldast sündivat. Müstiku auravast katlast hakkab üle ääre valguma seninägematut värvi suitsu, keedis kogub omatahtsi hoogu ja muliseb nagu homset ei oleks. Müstik ei saa silmi katlalt, võtab kobamisi tagantkätt riiulilt väikese klaasist pudelikese, nokitseb värisevate sõrmedega korgist punni eest ning lisab veel natuke… oh, ei või olla! Pudelikesed olid vahepeal riiulil kohti vahetanud ning mis pidi olema see, oli hoopiski too!
    Loe edasi…

  • Ilmakirjad. Kõnnin mööda tänavaid

     

    Kõnnin mööda tänavaid ja vastu tuleb keegi
    kes sai hakkama
    kes pole iial millelegi sellisele mõelnud
    kes ebaõnnestus ja uuesti püüab
    kes näeb välja natukene minu moodi

    Kõnnin mööda tänavaid ja minust möödub see
    kes ei vaeva end maise murega
    kes kaotas eile ja täna jälle on võidu peal väljas
    kes läheb viimaks ometi koju

    Mu võõristavad jalad ei tea
    kas neil on piisavalt sihti
    et kanda mind läbi palavalt tungleva tänava
    läbi nende kel on kuhugi minna
    kes teavad sellest paigast midagi enamat
    mu pelglikud jalad saavad siin julgustust
    kauni mööduja naeratusest
    ja enne kui nad ära põigata jõuavad
    tunnevad juba tuhandete teiste jalgade seas
    et nad ei peagi siin teadma
    kuhu lähevad
    mu jalad endalegi üllatuseks
    hoolimata sellest et kõnnivad valel pool teed
    juba armuvad samm-sammult sellesse paika
    ettevaatlikult kompavad mööda mõtet
    et kas peaksin talle oma tunnetest paotama
    ja mida ta siis vastaks?
    Loe edasi…

  • Sireli silmad

    Tuli juuni ja avas viimaks mu kaua kinnisurutud silmad. Algul ainult pilutasin päikese käes ega tihanud kõike veel vaadata. Päev-päevalt hakkasin üha enam nägema. Tervitasin rõõmuga vanu tuttavaid õunapuid ja rabarbereid, ploome ja sõstrapõõsaid. Imetlusega tutvusin oma uute naabrite kullerkuppude, päevakübarate ja murtud südametega. Õhtuti vaatasin päranisilmi üht tuttavat last, ei, peaaegu suurt inimest, aga minu silmis siiski alati last. Ta tuli ikka mu juurde õnne otsima ning mina siis näitasin talle, igal õhtul, kus on õnn. Ei tea, kas ta sai täpselt aru, aga naeratades ta minu juurest läks. Nüüd, mil need mõned mulle kingitud nädalad on mööda saamas, pean peagi jälle silmad sulgema. Kui õnn naeratab, siis aasta pärast näeme jälle.

  • Loomaaias

     

    Lähen hommikul aeda ja keda ma näen! Harilikust hoovimurust jalutavad rahulikul sammul üle kaks kaelkirjakut, kaelad õieli noolimas noori kleepuvaid kaselehti; šimpansid kõlgutavad jalgu aialippidelt alla ja nõtke hüppega maanduvad laiade rabarberilehvikute vahele; metskassi saba näen vaid vilksamisi enne kui ta kuuseheki alla silkab; kaamelipere matsutab maltsa ja pikutab laisalt rohtukasvanud aiaservas, nende ümber lendab õielt õiele hiid-paabusilmade kirju salk ja siin-seal õunapuuvõras paistab papagoide erksaid sabasulgi… Ning kas tõesti? Jah, tõepoolest – pojengipõõsaste vahel otsib varju ehtne kuningpingviin.
    Pisike punarind lendab tammeoksale ja hüüab mulle: „Tsik-tsik-tsik, otsi nüüd kiirelt oma värvid välja ja maali meid üles, nii uhkeid külalisi pole iga päev me aias näha, tsik-tsik!“

  • Ilmakirjad. Kõik on kuskil võimalik

    See lugu on kirjutatud Eduard Vilde 160. sünniaastapäeva puhul korraldatud reisikirjade võistlusele. Sestap on see mälestus just niisugune ning pole enam kedagi, kes võiks kindlalt väita, et see kõik just päris täpselt nii ei olnudki. 

     

    Veedan oma viimase õhtu Katmandus kohalikus hämaras lokaalis. Üks vaba laud leidub ukse kõrval, võtan istet, tellin Tiibeti supi ja piimaga tee. Mulle jääb kohe silma kõrvallaudkond, kes on koondunud kellegi tundmatu, ülikonda riietunud uhkete vuntsidega välismaise härra ümber. Õhtueinet oodates jään pealt kuulama, mida too oma andunud publikule kõneleb. Peagi selgub, et tegu on kirjamehega, kes palju ilmas ringi rännanud ning oma seiklustest nüüd siinsetele huvilistele pajatab. Tõepoolest, keskmine nepaallane pole iial oma riigist lahkunud ning just Euroopa tundub neile kui eldoraado. Kõneosavalt ja kaasahaaravalt jutustab härra nii Vene raudtee jänesevedudest, Pariisi elegantselt lohakatest preilidest, Itaalia talumatult kangetest sigaritest, Ameerika kõhedusttekitavast hallusest, Konstantinoopoli jõhkratest saunatavadest, kui ka ühe kauge väikese paiga pimedatest talvedest, kuhu ta ikka pärast rännakuid kirjutama naaseb. Loe edasi…