Aias kuivab puhas pesu. Pluusid vehivad varrukaid mistahes suunas. Mõneks tunniks on nad vabad kappidest ja inimeste käsutavatest kätest – neist lähedastest, kahtlevatest, palavatest ja kangetest kätest. Vaikivate kaaslastena saatsid nad inimest ühel neist päevist, mida ta ei mäleta; ühel neist päevist, mis ta sirgjoonelise elu pea peale pööras; ka ühel neist, mis pani teda tundma end väärtuslikuna. Mõnel päeval oli kahe inimese kaaslaseks ainult lina. Temagi saab nüüd tuules oma purje pingutada ja unistada kaugetest maadest. Tuul paiskab laiali kehade lõhna ja õrnal häälel sosistatud sõnad. Mööda aeda jooksevad ringi rõivaid vaevanud mõtted. Õnneks on pesupäev, nii saame jälle natukene puhtamaks.