Jaanuar, suurepärane, külmutasid maakera ära ja andsid heldelt pimedaid õhtuid, et toas joonistada. Kõige parem asi joonistamise juures on see, et mitte midagi ei saa sel ajal mõelda. Silma, käe ja paberi nõiaring on nii tihedalt tiirlemas, et mõtted lihtsalt ei mahu sisse, neile pole ruumi. Joonistamine on mõttepuhkus.
Paremuselt teine asi on hääl. Sahin, mida joonistamine tekitab, on ühtviisi hubane ja kosutav. Mõnikord mõtlen, et kuidas ammusel ajal, kui keegi tahtis kangesti joonistada, aga polnud saada ei pliiatsit ega paberit, tegi ta seda poolsalaja, omakeskis, söetükikesega ajalehe või pakkepaberi servale. Ega seda eriti õigeks peetud. Ikka häda, kui laps kipub oma sirgelduste ligi. Mõnele väikesele inimesele võis pliidi juures maas istudes siis ka see söetüki kahin tuua omamoodi turvalise ja samal ajal põneva tunde. Et mida kõike veel ma suudan näha ja üles tähendada oma söetükikese abil…