Ma olen näinud mere mõnda nägu, aga ei saaks öelda, et ta ära tunnen. Suurem osa ajast on ta ju omaette. Vahel võin teda kuulda, jah, seda ma võin, kaugele kohinale saan mõelda, eemalt tundub meri kuidagi omane ja tuttav. Tuul tõlgib mulle iilidekaupa seda suurt saladust, mida ma kunagi nägema ei saa.
Lained logistavad paadiköitega, meremees on õhtuks läinud saagiga koju, naine praeb kala, tuli põleb koldes, tuli praksub. See on meremehele maa hääl, mida ta nii hästi armastab kui kardab. Mehel on kala, adru, liiva ja soola lõhn. Ta istub köögis oma vabadusest räsitud kuuega ja pealtvaatajana jälgib, kuidas kodu ta ümber toimetab.
Lapsed kilkavad rannal, haruldaselt soojal ja valgel põhjamaa hilisõhtul ei malda koju minna mitte üks. Nad jooksevad jämeda kuldse viiruna tõmmatud veepiiril edasi-tagasi, loobivad üksteist kullateradega. Õnnelikud, rikkad lapsed! Sulakulda mööda veavad vapralt oma väikesi väsinud jalgu, kuni neid jälle kutsutakse, sest nüüd on tõesti juba viimane aeg minna.