Tunned selle ukse ilmtingimata ära. Tühjal hämaral tänaval on see ainus, mille läve ees maas on kulunud tänavakividele tõmmatud punasega väike sõõr. Seal sees lebab paar erksat peiulille õit. Tumedast puidust madal viltuvajunud uks selle kohal on suletud. Käepidemeks sepistatud võru, reljeefil tantsivad õndsal ilmel kuue käega jumalad, jalad mänglevalt tõstetud, kroonid peas. Läbipõimunud kehad peatuvad selleks hetkeks, kui neid vaatama jääd ning niipea kui pilgu kõrvale viid, jätkavad oma majahoidja põlist kohust. Siin rõskel hämaral tänaval ongi see uks, mille taga elab vana naine, kes tunneb punast.
Oled jõudnud õige läveni, sellest on praegu küll. Ennäe, ukse kõrval on kitsas logisev pink, piisav kaugelttulnu väsinud jalgadele, võta istet. Õhus hõljub magus-kirbet suitsu, eemal nurga taga mõmiseb tänav, kostub kelluke ja kruugutav tuviparv tõuseb plaginaga lendu. Rammestus võtab su ihuliikmed viimaks omaks. Pikk on olnud su tee. Ikka pomisesid küsijaile vastuseks, et lähed sinna, kus kõik sai alguse. Viltuste pilkude ja kõveralt muigavate suude saatel kõndisid nagu kuutõbine, peatusid ainult hädavaevuks. Napid unetunnid siin-seal lageda taeva all, harvad palukesed helde südamega inimestelt. Kõik, mida teadsid, oli suund. Ei aimu ajast, aastast, vahemaast. Seda palverännuteed ei olnud kaardil. Mis palveränd see õieti ongi, mõtlesid paljud, rumal mees läheb enda hukatusse, kurnab keha ja meelt, sõge ei tea mispärastki. Aga mis sa teed, kui mõnele selline saatus on kõndida antud. Tark mees, et ei küsi, mispärast see kõik, mõtlesid üksikud lesknaised küla servas ning jäid kõndijat kindla pilguga saatma, niiviisi ulatades terakese kinnitust teemoonaks kaasa. Palju ähmaseid palgeid nägid teel, palju unustusse vajunuid, lohakalt lootuse peal unistajaid, kitsaks ehitatud kambrites edasi elavaid surnuid, saamata asu ei siin ega seal. Metsloomade jäljed andsid juhatust. Nende kilavad silmad hoidsid öösel kurja eemal. Kui pikk oli su tee, ei seda enam mäletada või. Võta istet, kulla mees, puhka nüüd. Oled jõudnud pärale.
Punasesse riietunud vana naine tõstab kätelt pea ja heidab pilgu kinnise ukse poole. Kobistab pliidi äärde, viskab mõned kuivad pilpad veel hõõguvatele sütele peale ja paneb kastruli tulele. Hämarat varahommikust koda valgustab võbisev küünal. Naine haarab tumedaks tõmbunud plekist purgi, kallutab potti musti terakesi, viskab peale tubli kamaluga heledamaid ja laseb segul vahutades servani keeda. Siis hakkab sõelaga potis hoolega ringi käima, auravat vedelikku kloppima ja loksutama. Kõlistab väikeste klaasidega, valab kõrge kaarega magusalt lõhnava keeduse välja, asetab klaasid plekist kandikule ja avab ukse.
Jumalad peatavad jälle hetkeks tantsu. Tumeda kortsulise naha ja puna-kuldsete võrudega käsi ulatatab sulle klaasike kosutavat jooki, parimat mida tänasel hommikul tahta. Mööda tänavat, seda mida aastaid juba tundnud oled, astuvad võõrad jalad. Tuleb luuaga mees ja sahistab rentslisse eilset sodi. Kaks vana naist sammuvad käevangus mööda, punased hõlstid ümber, poolipilguti justkui tervitavad. Pikk sirge tõusva päikese vihk kallutab end majadest mööda otse su longuvajunud pea peale. Suled silmad ja seal ta on – kõige esimene värv mida tundma oleme loodud, veel sündimata inimese maailma värv, su igavesti isiklik silmadetagune saladus.
Punarind pihlakaoksal kinnitab, et pole teist peale punase, kes meile algusest lõpuni teed juhataks, kes meid tagant utsitaks ja hommikul enne ärkamist midagi olulist kõrva sosistaks. Su seesmisele kohisevale maakaardile on nõelasilma täpsusega kantud rada, mis juhatab õige ukseni.