Kõlgutan peaväljaku templimademel jalgu ja vahin seda hommikut. Varakult on kohal kõik Katmandu vanalinnale omased hääled – segane ja vaikimatu kokkumäng tuvidest, rolleritest, koertest, vilistavatest korravalvuritest, templikelladest ja jutumõminast. Tohutud kuhjad erkoranžide peiulillede vanikuid on laotatud astmiktemplite jalutsisse maha. Et kõigile jumalatele jätkuks. Et nad näeks meie piiritut, igapäevast, naha alla voolama pandud pühendumust, sest milleks kahelda, kui on antud võimalus uskuda?
Mu jalad on mind toonud siia kiviastmele tagasi pärast kümmet aastat mujal kõndimist. Nad mäletavad neid treppe, nende monoliitide hommikust rõskust ja tolmu, nende põletatud savist tänavakivide sik-sakilisi, alalõpmata keeravaid teid. Mu jalad soovisid väga uuesti läbi astuda sellest hommikust, mil olen kohaliku naise moodi rõivas ja saan ringi kõndida nii, et keegi mind üleliia tähele ei pane, mil saan templinurgal keset viirukisuitsu ja hommikusi tervitusi juua oma päeva esimese chiya, mil saan näha turumutikeste tänavale valmisseatud juurviljakuhjasid, mil saan taldadessekulunud orienteerumisvõimega traageldada mööda ärkavat Paabeli segadust.
Aga ei mu jalad ega ma ise teadnud, ega julgenud mõelda sellest, et kahte samasugust korda pole olemas. Sel ajal, need aastad, kui mina olin tuhande pisiasjaga hõivatud, olid nemad siin niisamuti. Sel ajal kui minu maal ehitati muudkui uusi klaasmaju, käis nende maast üle selline raputus, mis jättis rusud tänavale ja muutis midagi inimeste silmades. Elektrita tänavaid mööda kõndis Aladdin ja jagas kõigile ohtralt siniselt kiiskavaid led-lampe. See omakorda muutis päikese järgi toimetava rahva hiliste tundideni õmblusmasina vurinal või nätsuputka valgel askeldavaks ööloomaks. Näib, et kui valgus saabub üleöö, siis võib ta olla korraga liigagi hele. Ja need on lihtsalt minu silmale nähtavad muutused. Tegelikult on neid iga ukse ja aknakese taga kordades enam, liiatigi mu enese silmade taguses toas.
Kõlgutan templimademel jalgu ja sätin salli jääkülmale kivikamakale istumise alla. Oma hommikutee sain väljakuäärsest putkast, küll Nescafe papptopsi mitte vana hea 150 ml klaasiga, küll kümne sendi asemel kuueteist eurosendiga, kuid ajaga tuleb kaasas käia ning kes jalgu jääb, see pühitakse lihtsalt luuaga ühes prahiga tee pealt eest ära.
Jah, tunnen sel hommikul magusnäpistavat nostalgiat ning ühtlasi siirast headmeelt siin haruldases paigas istuda. Mu ees seisab endiselt ühele põlvele laskunud Garuda – lindude kuningas ja kaitsejumal, kel on võime välkkiirelt mistahes vahemaid ületada. Kui sulgen silmad, siis kuulen kõiki neid varahommikusi hääli, mis toona mu mällu võbisema ja mind tagasikutsuma jäid. Kui hingan sügavalt sisse siis meeliäratav kooslus magus-vürtsikast viirukist, peiulilledest, õlis praetud küpsetistest, kirbest tänavatolmust ja rolleriaurudest on kohal just sellisena, nagu seda mäletan. Arvatavasti on kohal ka nii mõnigi seesama värvilistesse sallidesse mähitud kuldkõrvarõngastega mutike, kellega juba toona meie pilgud kohtusid. Ka nüüd kükitab ta väikesel taburetil oma maja ees tänaval ja seda hommikust tingel-tangelit altkulmu kiikab.
Rumala peaga olin arvanud, et olnud aeg ootab mind siin ees. Nüüd leidsin aga hoopis ühe teise hommiku, sellise, kuhu mahub korraga ära nii vana kui uus. Hommikumaale ainuomane tumeoranž päikeseketas on hakanud majade vahelt paistma ning muudab õhu auravaks sulakullaks. Tuvid kruugutavad ja rollerid ukerdavad. Garuda mu ees pilgutab silma ning ühtäkki tunnen, nagu ma poleks ära käinudki.
Kell on kuus. Kuked kirevad juba ammu ja taevas on tõmmanud vatiselt helelillaks. Linnud kuulutavad lakkamatu vidinaga peatse päeva saabumist. Esimesed rollerid veerevad mäest alla. Astun vaiksel sammul rõdule ja mu ees, vaid mõnikümmend kilomeetrit eemal, seisavad hommikuses sinas selle ilma kõrgeimad tipud. Need, kes seal alati seisnud on, kuid siiani paksu pilve sisse olid peitunud.
Vahin neid nagu metsikut looma – ainiti, liikumatult ja õige tasa hingates. Sirisev ja vidistav džungellik võõramaa taimede väli mu ees tundub nende kaugete ilmavalitsejate kõrval tuttav ja kodune. Kaks tippu on juba ammu enne meie küla päikese käes. Seal ülal, seitsme kilomeetri kõrgusel, on päev juba alanud. Vaatan heledat teravikku ja mõtlen, kas keegi meist, surelikest, võib ehk just praegu sinna üles teel olla. Unes või ilmsi, koban märkmiku järele, et kuidagimoodi üles tähendada see tänane tõus. Panen ta tulevaste päevade ja kuude tarbeks kirja ja joonistan üles, et kauges kodus korrata ja vähehaaval maitsta suursugust hoidist sellest hommikust, mis ühe sirge maa lapse jaoks on liiga suur. Kõik inimlikud ja õilsad tunded nagu rõõm, tänulikkus, imestus, elevus ei mahu siia isegi mitte serva peale ära. See hetk enne päikesetõusu kuulub täielikult neile, suurtele idamaa kuningatele, kelle valitsemise õnnetähe all on mul au ärgata ning kes teavad hommikutest nii mõndagi rohkem kui mina siin.
Mõne päeva pärast, kummaline küll, hakkan justkui juba harjuma. Ärgates tervitan neid ikka natukeseks hardalt seistes, aga nüüd rohkem nagu head tuttavat, kui et kedagi kauget ja pidulikult võõrast. Naljakas, kuidas mõne päevaga võib hakata pidama end natuke nagu mägede sõbraks. Ühel sellistest hommikutest sõidan alla küla poole. Tee kõrval seisavad laineplekist kokkuklopsitud kodude ees korralikesse sinistesse vormidesse riietunud koolilapsed, suuremad tüdrukud punuvad õdedele patse, ema tassib väiksemaid süles. Noormehed ajavad juukselakiga soenguid paika. Vanamehed istuvad putkade ees, kas nad üldse vahepeal kuhugi läinud ongi, teeklaasid käes arutavad omavahel värskeid uudiseid. Pesu on juba pestud ja müürile kuivama laotud. Ja kõige selle argise hommiku taga, nagu piltniku ateljees valitud taust, seisavad vankumatult selle ilma kõrgeimad tipud. Lumised, kõikenäinud, ilmatusuured mäed kolisevate plekknõude, kõlisevate punaste käevõrude ja tolmukeerutava traktoriga ühel pildil koos. Jumalik ja surelik löövad mu silme ees käed ning mulle meenub, et mina, sirge maa laps, olen siin alati külaline.
Kui sulen mõneks hetkeks silmad siin, oma juulisoojas floksilõhnalises hommikus, võin suurema vaevata käia korraks ära. Maitsen natuke seda varakevadel sissetehtud kauge maa hoidist ja olen hetkega Himaalaja jalamil. Vaatan veidi kõhklevalt enda ümber ringi, astun rõdule ja tervitan päikesetõusul mägesid sama lihtsalt nagu kastemärga hoovimuru. Tõepoolest, hoidis toimib hästi. Siit varasalvest jätkub veel tükiks ajaks. Sedasi jaokaupa kodustades ja mäletades kauget paika põimin omale lendavat vaipa, millega käia kodus või külas just siis, kui selleks on paras hetk.
Nepal, kevad 2025