Lähen hommikul aeda ja keda ma näen! Harilikust hoovimurust jalutavad rahulikul sammul üle kaks kaelkirjakut, kaelad õieli noolimas noori kleepuvaid kaselehti; šimpansid kõlgutavad jalgu aialippidelt alla ja nõtke hüppega maanduvad laiade rabarberilehvikute vahele; metskassi saba näen vaid vilksamisi enne kui ta kuuseheki alla silkab; kaamelipere matsutab maltsa ja pikutab laisalt rohtukasvanud aiaservas, nende ümber lendab õielt õiele hiid-paabusilmade kirju salk ja siin-seal õunapuuvõras paistab papagoide erksaid sabasulgi… Ning kas tõesti? Jah, tõepoolest – pojengipõõsaste vahel otsib varju ehtne kuningpingviin.
Pisike punarind lendab tammeoksale ja hüüab mulle: „Tsik-tsik-tsik, otsi nüüd kiirelt oma värvid välja ja maali meid üles, nii uhkeid külalisi pole iga päev me aias näha, tsik-tsik!“