Puud võivad olla mistahes värvi. Vaprate rüütlitena seisavad mu hoovi peal ja ristivad end kelleks aga soovivad. Sinised puud, punased puud, roosad ja rohelised puud. Juba peavad nad aga loovutama oma kirka tüve hämarusele, mis röövlina hoovi nurkipidi neile lähemale hiilib. Ja ülalt laskub salakuulajana kaela valge taevas. Vaevalt küll, et valge võidab, raske uskuda, et keskpäevaöö koost laguneb. Suur valge vanamees kallab end laiade viirgudena alla, aga pisikesed pimedusepoisid on nii vilkad, et ei jää mulgi muud teha, kui neile kuulekalt teed anda. Vaevalt valge peale jääb.