Mustaga algab ja lõpeb etendus. Mustemast mustemad olid öö ja päev sel ammusel ajal, millest lugusid enam ei räägita. Need, kes elasid enne lampe ja laternaid, tundsid sellist nõgimusta, mida meie enam ei tea. Mõnikord vaatame hõbedasi vilgukive öösel seal üleval suure musta sees, neist oskame unistada, nende kanda julgeme jätta oma soovid. Võõpame maailma valgemaks ja värvilisemaks, et võiksime musta unustada. Seda, kust tulime, ei mäleta me enam ning sinna, kuhu suundume on tänagi veel liiga pikk maa minna. Miks mõelda sünkjast saadikust, miks vaevata närve pilkase metsateega?
Selle, mis on hirmutav ja nähtamatu, tõmban mustaga maha ja jätan lehele heleda mõtte. Loen üle ja üle neid valgena paistnud sõnu, kuid miski siin päriselt ei klapi. Kes kirjutas mustaga üles selle valguse ülistuslaulu? Istun vaikselt, ei pane põlema ühtegi lampi ja ootan, kuidas pime tasapisi tuppa hiilib. Ei lähe kaua, kui must kogu valge välja vahetab. Täpsete sujuvate liigutustega poetab ta end üle mu toa ja hakkab pajatama lugusid vanadest aegast. Istume koos mu vaikses kambrikeses ja panen käsikaudu kirja, millisena teda näen.
Must on olemuslikult õiglane kuningas, kes pole siin, et me tuju rikkuda, meelt määrida või vastupanu osutada. Ta on siin, et end meelde tuletada ja jagada saalomonliku täpsusega varju. See väärikas saadik püsib me ligi ka kõige pikemas päevas, võtab oma õiglase osa me õnnelikemaist tundidest, seisab vapra rüütlina otse me seljataga. Tema sünk silm paneb meid tihtilugu pelgama ning kipume jääma valgustatud teeservale, lampi süütama ja hommikuni ootama. Ta on varjude valitseja, kes joonistab välja meie naerukurde ja murekortse, istutab raske kivi maapinnale ja paneb kerge tüdruku heledale rannale jooksma. Musta sisse on joonistatud raskuse saladus. Vahtides musta öhe pääseme ligi oma päritolu väga vaiksele ja suursugusele põlismaale; seal saame kohtuda suure tundmatuga, kelle pidulik kohalolu ei jäta ruumi kahtlustele. Kui kõiketeadev vaim imbub must minu tuppa. Sulgen oma pimedad silmad ja mu väike silmadetagune must on samuti siinsamas. Selles tagatoas saab tekkida unustus. Siin võime näha kõiki neid teisi võimalusi.
Süsi ja tint tunnevad selle valgustneelava värvi tagamaid. Tänu neile saame kirja panna oma isiklikust mustast ruumist päritu, nende abil saime üles tähendada kõige esimese sõna. Musta ligi lastes võime tasahilju, oma unenägude ja instinktide tõusuvetes nagiveerima õppides, lugeda inimeseks olemise salajast allteksti, nähtamatut kiilkirja, mis meid juhatab just siia- ja mitte sinnapoole, mis tõukab otsustama just nii ja mitte naa. Musträstas, must ronk ja must kass kinnitavad, et must hoiab koos meie värvilist pilti ning aeg-ajalt pimedale metsateele põigates ja silmad kinni pannes võime pälvida mustkunstniku osavuse, kuidas ka mustemast mustemaga toime tulla. Näen sinu silmaterade mustas enda peegeldust, nii tean, et saame sellegagi hakkama.