Maali ja foto paarisnäitus nimega “Nelja silma all” tõi veebruaris-märtsis kohvikusse Ait ühtekokku mu sõbra ja fotograafi Maria Kritsko fotod ning minu maalid. Pildid olid esitatud kõrvuti ja samas formaadis. Maalid ja fotod on tehtud teineteisest sõltumata, kumbki oma hoovis. Nende paarilükkimise tõukejõuks sai nii värvide, kompositsiooni ja loodusteemaline klapp kui ka tunne, et nad kõnelevad justkui sama paiga eri külgedelt ning mõistavad ka teineteise vaatenurki tõlkida. Hämar ja unenäolik unistusilm ning terav ja täpne olevikutaju on meist igaühte ikka-jälle külastanud, need paigad on inimesele sünnipäraselt tuttavad ja pakuvad heldelt võimalusi omadega veidikeseks nelja silma alla jääda.
Järgnevalt olen välja pannud kõik näitusel osalenud pildipaarid koos pealkirjadega. Nende alla olen tuletanud väikesed jutud, mis kätkevad eneses nii mõttemänge piltide teemal kui ka „intervjuu“ laadis vastuseid ja harutusi maalimise kohta. Kõik need mõttekäigud leidsid viie nädala jooksul eri inimestega näitust külastades mingil moel aset. Siinkohal olen teinud valiku kuuldust-räägitust ja seganud need omavahel kokku. Mõnikord tekivad kahekõned, aeg-ajalt ajab kumbki oma juttu, nagu see ikka tavatseb käia.
Olgu siin heale vaatajale pildirõõmu ning erilise õnne korral ka ehk väike märgutuluke või vihje tema enese unistavate ja kirgaste tagatubade poole…
salakuulaja / hämarus hiilib ligi
– „Olen õppinud lugema sammude kõla järgi toas valitsevat meeleolu. Tean täpselt, milline põrandalaud nagiseb, milline trepiaste kriiksatab, kui tugevalt võib linki vajutada, et uks hääletult sulguks. Minust on saanud salakuulaja. Ootan avaust, millest parajal hetkel läbi lipsata, nii et keegi ei näe.“
– „Kui maalin, siis läheb tihtilugu kõik sassi – mis enne oli siin, saab pildile hoopis sinna; mida võis aimata kaugel, liigub sootuks lähedale. Hämarus on selle juures suureks abiks. Tema on silmamoonutajate vana lemmik, tema poolläbipaistva kuue all juhtuvad alatasa kergemat ja keerulisemat sorti trikid. Lasen maalides hämaruse ligi, nii saan pärast pilti vaadates kindel olla, et kõik just nii oligi.“
puhkan veel natuke / õhtupäikese peal
– „Enne kui vari katab mu kinni, enne kui pimedus end risti-rästi üle metsa painutab, enne kui pean asuma teele, las ma puhkan veel natuke. Las ma puhkan ja kogun jõudu. Võtan hetke enne alustamist, et püsida paigal, nii tuleb mul meelde, kuhu minema pidin.“
– „Võtsin maalialuseks kümne aasta taguse autoportree. Vaatasin seda pilti üht- ja teistpidi, kuidagi ei tundnud end seal ära. Ega ka mingit mälestust enesest. Keerasin pildi tagurpidi ette ja istusin sellega murule, lasin õhtupäikesel paista maali peale, samal ajal segasin värve ja vaatasin kullatud kaselatvu. Siin polnud palju vaja, et ühest tundmatust tagurpidisest näost saaks päikese peal puhkavad kased. Ainult mõned kohad kinni katta, mõned kuldsed ja punased avaused siia-sinna, mõni vihje langevatest varjudest. Tõepoolest, polnud palju vaja, et muuta üks võõras nägu õhtupäikese sarnaseks.“
