Astuge palun edasi. Astuge – see tähendab seadke jalg teise ette ja sooritage kasvõi üksainus samm. Olete seda palju kordi teinud, teate kuidas see käib. Ootamise aeg on ümber, nüüd on antud voli minna. Palun – see ei ole käsk, vaid palve. Tasub meeles pidada, et meid on lahkesti kutsutud ning seda ei pruugita kaks korda öelda. Tasub meeles pidada, et meie peal on kasutatud võlusõna. Edasi – justnimelt, sinna tundmatusse, järgmise käänaku taga peituvasse tulevikku, sellesse hämarasse eimiskisse, mis lähemale jõudes lükkub kaugemale ja alati, alati meie jaoks valmis on pandud. Edasi soovib, et ta kodustaksime, edasi soovib jääda meist sammuvõrra ette. Astuge palun edasi, nõnda lausub roheline.
-
Värviraamat – pruun
Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Muld oli su koduks enne oma ajaarvamist ning saab su koduks pärast kõiki neid paljusid elusid. Umbra, sieena ja ooker – esimesed mullad, millele andsime nime. Esimesed tükid maapinnast, millega hakkasime üles joonistama seda, kes meid jahib. Ning ka seda, kelle ise kätte saime. Ja kõike seda, mille inimesed hiljem muude värvide ja sõnade vastu vahetasid ja mida me tasapisi enam lugeda ei oska. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa peagi jälle saama.
-
Värviraamat – hall
Me tunneme väga suurt halli. Ka päeval nagu täna on ta meiega, laotub üle me peade ja paksu vatina topib kinni kõik praod, kust sina sisse võiks pääseda. Tunneme oma halli kaugelt ära, just nii palju musta ja valget, just nii madal rõhk. Ei ole abi ka akendest ja ustest, kardinatest, soojast kaminast ja pehmest vaibast – see vormitu tumm udu leiab oma sissepääsu ka kõige peenema kanga kiudude vahelt, satiin ja gobelään on talle vaid rõõmuks. Ka võõral maal, varem või hiljem, leidub mõni hulkuv hall, kes ootamatult ühel pärlina paistnud päeva peal jalgu kõlgutab ja tuttava viipega tervitab. Läksin ju minema, loobusin sinust, mida sa veel tahad? Painajalik, igav, undav värvitu, kuidas võisid mulle järele tulla? Tema aga teeb seepeale endale vaid mugavama äraolemise, kutsub omasuguseid juurdegi ning kihistab mu küsimuse peale naeru. Hea küll, mis mul muud üle jääb, kui temast mõelda, talle päranisilmi vastu vahtida ja püüda ära arvata ta pärisnime, ehk siis jääb mulle alles miski, millest tegelikult hoolin.
-
Värviraamat – valge
Valge päralt on maailm. Teda ülistab usk, kummardab eksinu, palub väeti. Valgete linade vahele heidavad armastajad, valge lina tõmmatakse üle kadunukese pale. Valgest munast koorub lind ja valgest lehest sünnib raamat. Valge alustab meie päeva. Õnneks on hommik, mõtleme. Ka viletsaimale meie seast jõuab pärast mustavat ööd kätte päev. Me tunneme päeva, tema rütmi ja nõudmisi, mida ummisjalu täitma ruttame. Päev on selge, annab meile toimimiseks igal nurgal vihjeid, nügib meid edasi. Päevavalgel hoiame oma paremat poolt, seda, mis valgust kannatab.
-
Värviraamat – must
Mustaga algab ja lõpeb etendus. Mustemast mustemad olid öö ja päev sel ammusel ajal, millest lugusid enam ei räägita. Need, kes elasid enne lampe ja laternaid, tundsid sellist nõgimusta, mida meie enam ei tea. Mõnikord vaatame hõbedasi vilgukive öösel seal üleval suure musta sees, neist oskame unistada, nende kanda julgeme jätta oma soovid. Võõpame maailma valgemaks ja värvilisemaks, et võiksime musta unustada. Seda, kust tulime, ei mäleta me enam ning sinna, kuhu suundume on tänagi veel liiga pikk maa minna. Miks mõelda sünkjast saadikust, miks vaevata närve pilkase metsateega?
-
Peatäis haikusid
hall vaob valgele
kaela nagu vana arm
päev otsa lembes*
hämarus laskub
salakuulajana ta
ei hüüa tulles*
keskööni töötab
hõbesirbi vihinal
noor kuusulane*
teel mereranda
kummardub krudisev liiv
soolase vee vend