Kollane on õnnesärgis sündinud. Vähe sellest, et tal magavalt valvurilt õnnestus näpata suur ja kõlisev, kõiki uksi avav võtmekimp, tal läks ka korda tegutseda sellega nii osavalt ja kergejalgselt, et kedagi üles ei äratanud. Kõigepealt nagistas vaikselt lahti enda trelliukse ning siis üksteise järel keeras tabadest vabaks kõik süüta kinnipeetavad. Kollase juhatusel hiiliti vangikongist välja ning jõutud halle müüre ümbritseva väluni, pisteti jooksu nii kuis jalad võtsid, igaüks eri suunas, kõigil kaasas killukene kollast oma kuuetasku põhjas, seda võib veel vaja minna! Õnnistatud kollane laps lippas oma heledas õnnesärgis nelja tuule poole mööda ilma laiali ning tal oli vaid üks soov – lüüa oma õnneliku käega mööduja kulliks ning hüüda järgi: “Sina oled!”
Loe edasi…

Tihke hall pilvelagi vajutas end raskelt maale. Merel ja taeval ei võinud vahet teha. Ent siis, kui päike keset päeva end minekule sättis, juhtus pilvedega midagi eriskummalist. Hall taevapale hakkas lahkumishetkel õhetama. Taeva süda, mis nii rahulikult vaikset takti lõi, tuksus üha tugevamalt ja visandas pilvedele kiirelt üles selle, mida nad kogu päeva kiivalt varjata olid püüdnud. Neil päikeseloojangutel, sõrmel murduva valguse ja varju vahelisel viirul, lahkumiskahetsuse ja kahe lahkelt kaarduva huule vahel on peidus roosa tugev süda.
Loe edasi…

Tunned selle ukse ilmtingimata ära. Tühjal hämaral tänaval on see ainus, mille läve ees maas on kulunud tänavakividele justkui pooljuhuslikult tõmmatud punasega väike sõõr, kus sees lebab paar erksat peiulille õit. Tumedast puidust madal viltuvajunud uks selle kohal on suletud. Käepidemeks sepistatud võru, reljeefil tantsivad õndsal ilmel ja kergel sammul kuue käega jumalused, jalad mänglevalt tõstetud, kroonid peas. Läbipõimunud kehad peatuvad selleks hetkeks, kui neid vaatama jääd ning niipea kui pilgu kõrvale viid, jätkavad oma majahoidja tuhande aasta vanust kohust. Siin rõskel, kitsavõitu kivist tänaval ongi see uks, mille taga elab vana naine, kes tunneb punast.
Loe edasi…

Pole olemas midagi, mida sinine poleks näinud. Pole kedagi, keda sinine poleks ilmale aidanud ja teisele poole saatnud. Pole olemas midagi suuremat, kui sinine.
Tema ongi meie isa taevas, lootuskiire teelesaatja, rahutuvi tiivaulatus. Sinine on vana, luitunud keebiga taevatark, kes pärast aastatuhandeid väldanud ilmaõõnsuse uurimist juhatab vilunud käeliigutusega meile just õigel hetkel kätte niidiotsad suurimate saladusteni, mida teada saada oleme pälvinud. Ta hoolitseb selle eest, et maailmas valitseks õiglus, kord ja tasakaal. Isegi kui kehvematel päevadel ei pruugi see meile alati nii näida, siis sinivanake võib neid asju paremini teada.
Loe edasi…

Kõlgutan peaväljaku templimademel jalgu ja vahin seda hommikut. Varakult on kohal kõik Katmandu vanalinnale omased hääled – segane ja vaikimatu kokkumäng  tuvidest, rolleritest, koertest, vilistavatest korravalvuritest, templikelladest ja jutumõminast. Tohutud kuhjad erkoranžide peiulillede vanikuid on laotatud astmiktemplite jalutsisse maha. Et kõigile jumalatele jätkuks. Et nad näeks meie piiritut, igapäevast, naha alla voolama pandud pühendumust, sest milleks kahelda, kui on antud võimalus uskuda?
Mu jalad on mind toonud siia kiviastmele tagasi pärast kümmet aastat mujal kõndimist. Nad mäletavad neid treppe, nende monoliitide hommikust rõskust ja tolmu, nende põletatud savist tänavakivide sik-sakilisi, alalõpmata keeravaid teid. Mu jalad soovisid väga uuesti läbi astuda sellest hommikust, mil olen kohaliku naise moodi rõivas ja saan ringi kõndida nii, et keegi mind üleliia tähele ei pane, mil saan templinurgal keset viirukisuitsu ja hommikusi tervitusi juua oma päeva esimese chiya, mil saan näha turumutikeste tänavale valmisseatud juurviljakuhjasid, mil saan taldadessekulunud orienteerumisvõimega traageldada mööda ärkavat Paabeli segadust.
Aga ei mu jalad ega ma ise teadnud, ega julgenud mõelda sellest, et kahte samasugust korda pole olemas. Loe edasi…

Meri on täis mõtteid. Meres loksuvad mured ja lainetavad unistused, soolase vee sees hulbivad kimbatused ning ogalike vahel siplevad teravad tunded. Mõni meist pöördub viimases hädas või suures helduses ikka mere poole, meri on nende vana tark, teadja esivanem. Teine inimene mõtleb, kuidas aga tuule käest kiiremini minema saaks – neil on mujal omad kohad. Merelastele lennutab rohekas jahe vesi päästerõngaid kivisele rannale nagu adru pärast tormi. Sel ajal kui igatseval pilgul silmapiiri vahime, toimetab merekallas omatahtsi meie mõtetega ringi ning loksutades, laksudes ja lagisedes loobib nad mööda randa laiali. Kui neid kokku korjama asume, võime leida eest hoopis midagi muud.

Kivikesed kaldal lihvivad kannatlikult pehmemaks jäiku mõtted. Meie kivistunud lood peas, need, mis ütlevad “alati sa” või “mitte kunagi ma” või “liiga hilja” saavad iga laineloksutusega tahumatutest rahnudest muudkui peenemaks. Loe edasi…