Vahtrad langetasid lehti, musträstas kuulutas videvikku. Kahe metsaraja ristumiskoht oleks võinud tol õhtul peagi täielikku pimedusse mattuda, aga laternad süüdati just parajal hetkel. Nõnda siis oli näha rästa sügavmusti silmateratäppe ja õhku täitis kõdunevate lehtede lohutav lõhn, mis veel pikkadeks nädalateks mu pluusivarrukatele pidama jäi. Tõsinev sügisõhtu hämardus üha kaugemale ning see väikene väljavaade, mida täna tundsin, oli üleni koondunud laternavihku. Üksikud möödujad ei heitnud siia pilkugi. See oli lihtsalt üks tavaline õhtu. Tasub meeles pidada, et kellegi jaoks pöörab maailm igal sellisel õhtul teise külje. Rästa terav tsõkk-tsõkk-tsõkk. Ma ei saa temalt enam silmi, see kuldse nokaga lind on mu ära petnud.

Kas võiksid mulle jutustada millest tahes, sõnadega ehitada vaateid, tänavanurki, kohvikutreppe, võlvialuseid, elutubasid, neid paiku, kus oled ööbinud… Tahaksin sel sügisel olla korrakski sinu kingades, teadmata kuhu tee mind viib. Neil harvadel kordadel, kui mu õuele astud, puhas ja lustlik nagu vastärganud päev, ei midagi kaasas, ei midagi ülearu mõttes, ahmin sind nagu õhku. Proovin kärmelt lugeda su silmadest kõige selle kohta, mida vahepeal näinud oled. Vean asjatut lootust, et ehk istud minuga laudagi, kuigi tegelikult juba näen su minekule kibelevaid jalgu. Tulid vist selleks, et öelda midagi, aga suures tuhinas läks see mu kõrvust mööda. Proovin nüüd üles tähendada vähemalt selle, mida su näos vilksamisi silmasin. Oli see kõik tõesti nii? On sel tähtsust? Las ma proovin su kingi, las ma astun kasvõi siin, oma õue peal, nendega mõnedki sammud.

Kohtusime ühel suvisel pärastlõunal tuulekoridoris. Sa ütlesid midagi, ma noogutasin, aga tegelikult ei kuulnud su sõnu. Naeratasime kinnituseks – sina arvates, et olin sinuga nõus, mina lihtsalt niisama, teadmata millega päri olen. Sinu sõnad tuhisesid tuulekoridori pidi edasi, juba teab kui kaugel mu kõrvadest, minu noogutus laperdas kusagil oksa küljes. Võib-olla satuvad nad sellegipoolest koridori lõpus kohakuti ja saavad seal teada, kas käivad kokku. Meie aga seisime edasi vilu võlvi seinale nõjatudes ja liigutasime suid. Kõik sõnad, mida tol pärastlõunal teineteisele ütlesime, lendasid sedamaid tõmbetuule lõugade vahele. Kuulsin ainult kaskede kõva müha ja kaugemal mürisevat merd. Kogu jutt lendas tuulde. Alles nüüd, palju aega hiljem, teinekord tuule käes jalutades jõuaks nagu poolihääli mõni lause mulle pärale.

/…/
See on see elu kukkuv kurvameelne kägu –
Kuid koore all on imeilus meie ilm:
Lind, laul ja muinasjutt ja lille unenägu
Ja inimese sügav imestaja silm.

Ernst Enno
Kuid koore all on imeilus meie ilm*

Oli südasuvine südapäev, linnud õitsesid, lilled laulsid, muru kasvatas vilju ja õunad rohetasid üle kogu aia. Taevas ajas oma kollased heledad kiired üle sini-sinise päikese ja must muld keeras loiult teise külje. Tuul kiigutas end üle võlli ja kased noogutasid targalt kaasa merelainetele, keda neil sealt ülevalt rõõm oli näha. Kurva ilma kare koor oli kuumusega pragunema hakanud ja inimene seisis keset õue ning muudkui vaatas kuidas tema ümber sumises südasuvi kaasa nobedate mesilaste lihtsale viisijupile. Istus teine siis nende keskele maha ja hakkas üles tähendama seda, mida kuulis, käsi visandas pimesi  pojengi päikese käes soojenenud õielehe sametist puudutust, kõrv pani samal ajal tähele viimaste sireliõite kukkumise vaatemängu. Siinsamas, maakoore paotunud heledas viirus, talletus sügavale tema silmade taha tärkava lille rõõmukilge ja vastvabanenud rööviku esimene sirutus.

Loe edasi…

Tuli juuni ja avas viimaks mu kaua kinnisurutud silmad. Algul ainult pilutasin päikese käes ega tihanud kõike veel vaadata. Päev-päevalt hakkasin üha enam nägema. Tervitasin rõõmuga vanu tuttavaid õunapuid ja rabarbereid, ploome ja sõstrapõõsaid. Imetlusega tutvusin oma uute naabrite kullerkuppude, päevakübarate ja murtud südametega. Õhtuti vaatasin päranisilmi üht tuttavat last, ei, peaaegu suurt inimest, aga minu silmis siiski alati last. Ta tuli ikka mu juurde õnne otsima ning mina siis näitasin talle, igal õhtul, kus on õnn. Ei tea, kas ta sai täpselt aru, aga naeratades ta minu juurest läks. Nüüd, mil need mõned mulle kingitud nädalad on mööda saamas, pean peagi jälle silmad sulgema. Kui õnn naeratab, siis aasta pärast näeme jälle.

Lähen hommikul aeda ja keda ma näen! Harilikust hoovimurust jalutavad rahulikul sammul üle kaks kaelkirjakut, kaelad õieli noolimas noori kleepuvaid kaselehti; šimpansid kõlgutavad jalgu aialippidelt alla ja nõtke hüppega maanduvad laiade rabarberilehvikute vahele; metskassi saba näen vaid vilksamisi enne kui ta kuuseheki alla silkab; kaamelipere matsutab maltsa ja pikutab laisalt rohtukasvanud aiaservas, nende ümber lendab õielt õiele hiid-paabusilmade kirju salk ja siin-seal õunapuuvõras paistab papagoide erksaid sabasulgi… Ning kas tõesti? Jah, tõepoolest – pojengipõõsaste vahel otsib varju ehtne kuningpingviin.
Pisike punarind lendab tammeoksale ja hüüab mulle: „Tsik-tsik-tsik, otsi nüüd kiirelt oma värvid välja ja maali meid üles, nii uhkeid külalisi pole iga päev me aias näha, tsik-tsik!“