Joonistamine asub nurga taga. Kahtlemata ei kuulu ta eluspüsimiseks vajalike asjade hulka ning pole ka miski, mida mingil paratamatul moel tegema juhtuksime. Rääkimine ja kirjutamine seevastu asuvad harilikult inimese elu peaalleel. Suurte rohmakate puumürakatena ääristavad sõnad meie elukest algusest lõpuni – neist ei saa üle ega ümber.  Sõnad on ülimalt kättesaadavad enam-vähem igale inimesele. Mis keegi nendega pihta hakkab, on juba iseasi. Nad on sedavõrd käeulatuses, et tihti ei pea isegi kätt liigutama, enne kui jõuad vaevu mõtlema hakata, on sõnad juba ligi.
Aga siiski joonistamine. Kah ju natuke kirjutamise moodi, kah vajab pliiatsit-paberit, kätt ja silma. Ometi natuke veidrik on see vaeslaps paljude jaoks, tekitab kummalist võõristust ja tunnet, et sedasi sobib, aga nii küll mitte. Lapsena oli joonistamine meist paljude truu mängukaaslane, nüüd suurena nagu ei passi hästi. Või ei oska. On imelik.
Ega hea joonistuskunst ära ka ei lähe, mis sest, et temale laias plaanis palju vähem tähelepanu pööratakse. Ta on sellega harjunud. Kükitab tasakesi oma nurgataguse kangi all, teeb nagu müüks möödujaile juurvilju või muud pudi-padi, ent kui seisatad ja talle otsa vaatad, vilgutab kavalalt vasakut silma ja paljastab hetkeks oma heledalt välkuva kuldhamba.

 

 

 

Joonistamine on lihtne. Tarvis läheb ainult kätt, mingitsorti pliiatsit ja paberit. Kujud ja jooned, mis pole tähed, aga ometi on miski, ongi joonistamine.
Keeruliseks läheb see siis, kui pea astub ligi ja hakkab arvamust avaldama selle kohta, mille jaoks teda üldse praegu tarvis pole, nimelt mida ja kuidas tuleks joonistada. Niipea kui tähtis pea segab end vahele sellesse lõbus-lihtsasse janti, tarduvad kõik kivikujuks ja rivistuvad tõrksalt väljaku servale ritta, sest hakatakse uuesti ja pikalt üle kordama mängu reegleid. „Aga me ju juba mängisime!“ tahaks hüüda käsi. „Jah, laske meil jätkata!“ ihkaks kisendada pliiats. Kui suur ja arukas pea on võtnud endale vahekohtuniku ameti ja püüab kõike omatahtsi korda seada, võib lustlik mäng kahvatuda igavaks ja tülikaks katsumuseks.
Joonistamise ülesanne ja üks suur eesmärk ongi pea eest ära joosta. Panna liduma nii et too kätte ei saa. Nii on joonistamine alati lihtne. Siis on see mäng, mille reegleid tead sünnist saati unepealt. Joonistamismängus huilgavad kaotajad üle väljaku „minu võit!“ ning võitjad jooksevad muudkui edasi, teadmata midagi kullatud medalitest, sest finišijoon on sama hästi kui nähtamatu.

 

Jaanuar, suurepärane, külmutasid maakera ära ja andsid heldelt pimedaid õhtuid, et toas joonistada. Kõige parem asi joonistamise juures on see, et mitte midagi ei saa sel ajal mõelda. Silma, käe ja paberi nõiaring on nii tihedalt tiirlemas, et mõtted lihtsalt ei mahu sisse, neile pole ruumi. Joonistamine on mõttepuhkus.
Loe edasi…

Vahtrad langetasid lehti, musträstas kuulutas videvikku. Kahe metsaraja ristumiskoht oleks võinud tol õhtul peagi täielikku pimedusse mattuda, aga laternad süüdati just parajal hetkel. Nõnda siis oli näha rästa sügavmusti silmateratäppe ja õhku täitis kõdunevate lehtede lohutav lõhn, mis veel pikkadeks nädalateks mu pluusivarrukatele pidama jäi. Tõsinev sügisõhtu hämardus üha kaugemale ning see väikene väljavaade, mida täna tundsin, oli üleni koondunud laternavihku. Üksikud möödujad ei heitnud siia pilkugi. See oli lihtsalt üks tavaline õhtu. Tasub meeles pidada, et kellegi jaoks pöörab maailm igal sellisel õhtul teise külje. Rästa terav tsõkk-tsõkk-tsõkk. Ma ei saa temalt enam silmi, see kuldse nokaga lind on mu ära petnud.

Kas võiksid mulle jutustada millest tahes, sõnadega ehitada vaateid, tänavanurki, kohvikutreppe, võlvialuseid, elutubasid, neid paiku, kus oled ööbinud… Tahaksin sel sügisel olla korrakski sinu kingades, teadmata kuhu tee mind viib. Neil harvadel kordadel, kui mu õuele astud, puhas ja lustlik nagu vastärganud päev, ei midagi kaasas, ei midagi ülearu mõttes, ahmin sind nagu õhku. Proovin kärmelt lugeda su silmadest kõige selle kohta, mida vahepeal näinud oled. Vean asjatut lootust, et ehk istud minuga laudagi, kuigi tegelikult juba näen su minekule kibelevaid jalgu. Tulid vist selleks, et öelda midagi, aga suures tuhinas läks see mu kõrvust mööda. Proovin nüüd üles tähendada vähemalt selle, mida su näos vilksamisi silmasin. Oli see kõik tõesti nii? On sel tähtsust? Las ma proovin su kingi, las ma astun kasvõi siin, oma õue peal, nendega mõnedki sammud.

Kohtusime ühel suvisel pärastlõunal tuulekoridoris. Sa ütlesid midagi, ma noogutasin, aga tegelikult ei kuulnud su sõnu. Naeratasime kinnituseks – sina arvates, et olin sinuga nõus, mina lihtsalt niisama, teadmata millega päri olen. Sinu sõnad tuhisesid tuulekoridori pidi edasi, juba teab kui kaugel mu kõrvadest, minu noogutus laperdas kusagil oksa küljes. Võib-olla satuvad nad sellegipoolest koridori lõpus kohakuti ja saavad seal teada, kas käivad kokku. Meie aga seisime edasi vilu võlvi seinale nõjatudes ja liigutasime suid. Kõik sõnad, mida tol pärastlõunal teineteisele ütlesime, lendasid sedamaid tõmbetuule lõugade vahele. Kuulsin ainult kaskede kõva müha ja kaugemal mürisevat merd. Kogu jutt lendas tuulde. Alles nüüd, palju aega hiljem, teinekord tuule käes jalutades jõuaks nagu poolihääli mõni lause mulle pärale.