Kui sajab lund, pean meenutama, mis jääb selle alla. Mitte, et lumi olemata võiks olla, aga temast on raskem läbi näha. Nüüd on mu aed nagu kaardimäng, kus tagurpidi pööratud piltide seast peab pimesi üles leidma õiged paarid. Kas siin ja siin kasvavad jändrikud ploomipuud? Vist küll, õige. Kas aialipid kumavad roosat? Ilmselt jah. Kas õhtupäike sirutab nende tagant oma pikad külmad käed lootusrikaste pilkude poole? Ei, vale, täna mitte. Sedasi aimamisi kompan läbi oma tuttava õue. Kui midagi meenutab muru, siis saagu nii. Kui kitsaks muutunud kasevõrades välgatab silmanurgast lillat, siis ei pea mind kaua veenma. Kui sajab lund, võin sama hästi ka kõik välja mõelda. Panen paari vareste valitseda sinakasrohelised männiladvad ja naabri akende kuma. Kollakashallika taeva ja hõredad hanged. Nii saan mängu jätkata, sest juba ei mäletaks ma õigeid paare. Nii kui ühe kaardi tõstan, on teine juba muutnud kohta. Kui sajab lund, saab mängust teine mäng ja vanast hoovist tuliuus.