Lilla on ajahambale vastu pidanud, hämarate soklikorruste müstiku värv. Tema toa suletud ukse alt tõuseb alatasa hämust udu ja rõskesse koridori on kuulda, kuidas keegi klaasist kolbe tõstab ja midagi pliidil muliseb. Just neil pimedamail tundidel, mil kogu maja rahvas õndsat und magab, teeb müstik oma kambrikeses katsetusi uue elueliksiiri retsepti tarbeks. Tema küünlavalgel toimetavad, täpsed ja keemilistest keedistest tumedaks tõmbunud nahaga sõrmed värisevad elevusest, sest sel korral näib siit tõesti midagi haruldast sündivat. Müstiku auravast katlast hakkab üle ääre valguma seninägematut värvi suitsu, keedis kogub omatahtsi hoogu ja muliseb nagu homset ei oleks. Müstik ei saa silmi katlalt, võtab kobamisi tagantkätt riiulilt väikese klaasist pudelikese, nokitseb värisevate sõrmedega korgist punni eest ning lisab veel natuke… oh, ei või olla! Pudelikesed olid vahepeal riiulil kohti vahetanud ning mis pidi olema see, oli hoopiski too!
Loe edasi…

Kõnnin mööda tänavaid ja vastu tuleb keegi
kes sai hakkama
kes pole iial millelegi sellisele mõelnud
kes ebaõnnestus ja uuesti püüab
kes näeb välja natukene minu moodi

Kõnnin mööda tänavaid ja minust möödub see
kes ei vaeva end maise murega
kes kaotas eile ja täna jälle on võidu peal väljas
kes läheb viimaks ometi koju

Mu võõristavad jalad ei tea
kas neil on piisavalt sihti
et kanda mind läbi palavalt tungleva tänava
läbi nende kel on kuhugi minna
kes teavad sellest paigast midagi enamat
mu pelglikud jalad saavad siin julgustust
kauni mööduja naeratusest
ja enne kui nad ära põigata jõuavad
tunnevad juba tuhandete teiste jalgade seas
et nad ei peagi siin teadma
kuhu lähevad
mu jalad endalegi üllatuseks
hoolimata sellest et kõnnivad valel pool teed
juba armuvad samm-sammult sellesse paika
ettevaatlikult kompavad mööda mõtet
et kas peaksin talle oma tunnetest paotama
ja mida ta siis vastaks?
Loe edasi…

See lugu on kirjutatud Eduard Vilde 160. sünniaastapäeva puhul korraldatud reisikirjade võistlusele. Sestap on see mälestus just niisugune ning pole enam kedagi, kes võiks kindlalt väita, et see kõik just päris täpselt nii ei olnudki. 

Veedan oma viimase õhtu Katmandus kohalikus hämaras lokaalis. Üks vaba laud leidub ukse kõrval, võtan istet, tellin Tiibeti supi ja piimaga tee. Mulle jääb kohe silma kõrvallaudkond, kes on koondunud kellegi tundmatu, ülikonda riietunud uhkete vuntsidega välismaise härra ümber. Õhtueinet oodates jään pealt kuulama, mida too oma andunud publikule kõneleb. Peagi selgub, et tegu on kirjamehega, kes palju ilmas ringi rännanud ning oma seiklustest nüüd siinsetele huvilistele pajatab. Tõepoolest, keskmine nepaallane pole iial oma riigist lahkunud ning just Euroopa tundub neile kui eldoraado. Kõneosavalt ja kaasahaaravalt jutustab härra nii Vene raudtee jänesevedudest, Pariisi elegantselt lohakatest preilidest, Itaalia talumatult kangetest sigaritest, Ameerika kõhedusttekitavast hallusest, Konstantinoopoli jõhkratest saunatavadest, kui ka ühe kauge väikese paiga pimedatest talvedest, kuhu ta ikka pärast rännakuid kirjutama naaseb. Loe edasi…

Astuge palun edasi. Astuge – see tähendab seadke jalg teise ette ja sooritage kasvõi üksainus samm. Olete seda palju kordi teinud, teate kuidas see käib. Ootamise aeg on ümber, nüüd on antud voli minna. Palun – see ei ole käsk, vaid palve. Tasub meeles pidada, et meid on lahkesti kutsutud ning seda ei pruugita kaks korda öelda. Tasub meeles pidada, et meie peal on kasutatud võlusõna. Edasi – justnimelt, sinna tundmatusse, järgmise käänaku taga peituvasse tulevikku, sellesse hämarasse eimiskisse, mis lähemale jõudes lükkub kaugemale ja alati, alati meie jaoks valmis on pandud. Edasi soovib, et ta kodustaksime, edasi soovib jääda meist sammuvõrra ette. Astuge palun edasi, nõnda lausub roheline.

Loe edasi…

Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Muld oli su koduks enne oma ajaarvamist ning saab su koduks pärast kõiki neid paljusid elusid. Umbra, sieena ja ooker –  esimesed mullad, millele andsime nime. Esimesed tükid maapinnast, millega hakkasime üles joonistama seda, kes meid jahib. Ning ka seda, kelle ise kätte saime. Ja kõike seda, mille inimesed hiljem muude värvide ja sõnade vastu vahetasid ja mida me tasapisi enam lugeda ei oska. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa peagi jälle saama.

Loe edasi…

Me tunneme väga suurt halli. Ka päeval nagu täna on ta meiega, laotub üle me peade ja paksu vatina topib kinni kõik praod, kust sina sisse võiks pääseda. Tunneme oma halli kaugelt ära, just nii palju musta ja valget, just nii madal rõhk. Ei ole abi ka akendest ja ustest, kardinatest, soojast kaminast ja pehmest vaibast – see vormitu tumm udu leiab oma sissepääsu ka kõige peenema kanga kiudude vahelt, satiin ja gobelään on talle vaid rõõmuks. Ka võõral maal, varem või hiljem, leidub mõni hulkuv hall, kes ootamatult ühel pärlina paistnud päeva peal jalgu kõlgutab ja tuttava viipega tervitab. Läksin ju minema, loobusin sinust, mida sa veel tahad? Painajalik, igav, undav värvitu, kuidas võisid mulle järele tulla? Tema aga teeb seepeale endale vaid mugavama äraolemise, kutsub omasuguseid juurdegi ning kihistab mu küsimuse peale naeru. Hea küll, mis mul muud üle jääb, kui temast mõelda, talle päranisilmi vastu vahtida ja püüda ära arvata ta pärisnime, ehk siis jääb mulle alles miski, millest tegelikult hoolin.

Loe edasi…