KIVID JA LINNUD

  • Pajatusi näituse tagatubadest

    Maali ja foto paarisnäitus nimega “Nelja silma all” tõi veebruaris-märtsis kohvikusse Ait ühtekokku mu sõbra ja fotograafi Maria Kritsko fotod ning minu maalid. Pildid olid esitatud kõrvuti ja samas formaadis. Maalid ja fotod on tehtud teineteisest sõltumata, kumbki oma hoovis. Nende paarilükkimise tõukejõuks sai nii värvide, kompositsiooni ja loodusteemaline klapp kui ka tunne, et nad kõnelevad justkui sama paiga eri külgedelt ning mõistavad ka teineteise vaatenurki tõlkida. Hämar ja unenäolik unistusilm ning terav ja täpne olevikutaju on meist igaühte ikka-jälle külastanud, need paigad on inimesele sünnipäraselt tuttavad ja pakuvad heldelt võimalusi omadega veidikeseks nelja silma alla jääda.

    Järgnevalt olen välja pannud kõik näitusel osalenud pildipaarid koos pealkirjadega. Nende alla olen tuletanud väikesed jutud, mis kätkevad eneses nii mõttemänge piltide teemal kui ka „intervjuu“ laadis vastuseid ja harutusi maalimise kohta. Kõik need mõttekäigud leidsid viie nädala jooksul eri inimestega näitust külastades mingil moel aset. Siinkohal olen teinud valiku kuuldust-räägitust ja seganud need omavahel kokku. Mõnikord tekivad kahekõned, aeg-ajalt ajab kumbki oma juttu, nagu see ikka tavatseb käia.
    Olgu siin heale vaatajale pildirõõmu ning erilise õnne korral ka ehk väike märgutuluke või vihje tema enese unistavate ja kirgaste tagatubade poole…

     

     

    salakuulaja / hämarus hiilib ligi

     

    – „Olen õppinud lugema sammude kõla järgi toas valitsevat meeleolu. Tean täpselt, milline põrandalaud nagiseb, milline trepiaste kriiksatab, kui tugevalt võib linki vajutada, et uks hääletult sulguks. Minust on saanud salakuulaja. Ootan avaust, millest parajal hetkel läbi lipsata, nii et keegi ei näe.“

    – „Kui maalin, siis läheb tihtilugu kõik sassi – mis enne oli siin, saab pildile hoopis sinna; mida võis aimata kaugel, liigub sootuks lähedale. Hämarus on selle juures suureks abiks. Tema on silmamoonutajate vana lemmik, tema poolläbipaistva kuue all juhtuvad alatasa kergemat ja keerulisemat sorti trikid. Lasen maalides hämaruse ligi, nii saan pärast pilti vaadates kindel olla, et kõik just nii oligi.“

     

     

     

    puhkan veel natuke / õhtupäikese peal

     

    – „Enne kui vari katab mu kinni, enne kui pimedus end risti-rästi üle metsa painutab, enne kui pean asuma teele, las ma puhkan veel natuke. Las ma puhkan ja kogun jõudu. Võtan hetke enne alustamist, et püsida paigal, nii tuleb mul meelde, kuhu minema pidin.“

    – „Võtsin maalialuseks kümne aasta taguse autoportree. Vaatasin seda pilti üht- ja teistpidi, kuidagi ei tundnud end seal ära. Ega ka mingit mälestust enesest. Keerasin pildi tagurpidi ette ja istusin sellega murule, lasin õhtupäikesel paista maali peale, samal ajal segasin värve ja vaatasin kullatud kaselatvu. Siin polnud palju vaja, et ühest tundmatust tagurpidisest näost saaks päikese peal puhkavad kased. Ainult mõned kohad kinni katta, mõned kuldsed ja punased avaused siia-sinna, mõni vihje langevatest varjudest. Tõepoolest, polnud palju vaja, et muuta üks võõras nägu õhtupäikese sarnaseks.“

    Loe edasi…

  • Kuugalerii – märts

     

     

     

     

     

     

     

     

    Joonistamine asub nurga taga. Kahtlemata ei kuulu ta eluspüsimiseks vajalike asjade hulka ning pole ka miski, mida mingil paratamatul moel tegema juhtuksime. Rääkimine ja kirjutamine seevastu asuvad harilikult inimese elu peaalleel. Suurte rohmakate puumürakatena ääristavad sõnad meie elukest algusest lõpuni – neist ei saa üle ega ümber.  Sõnad on ülimalt kättesaadavad enam-vähem igale inimesele. Mis keegi nendega pihta hakkab, on juba iseasi. Nad on sedavõrd käeulatuses, et tihti ei pea isegi kätt liigutama, enne kui jõuad vaevu mõtlema hakata, on sõnad juba ligi.
    Aga siiski joonistamine. Kah ju natuke kirjutamise moodi, kah vajab pliiatsit-paberit, kätt ja silma. Ometi natuke veidrik on see vaeslaps paljude jaoks, tekitab kummalist võõristust ja tunnet, et sedasi sobib, aga nii küll mitte. Lapsena oli joonistamine meist paljude truu mängukaaslane, nüüd suurena nagu ei passi hästi. Või ei oska. On imelik.
    Ega hea joonistuskunst ära ka ei lähe, mis sest, et temale laias plaanis palju vähem tähelepanu pööratakse. Ta on sellega harjunud. Kükitab tasakesi oma nurgataguse kangi all, teeb nagu müüks möödujaile juurvilju või muud pudi-padi, ent kui seisatad ja talle otsa vaatad, vilgutab kavalalt vasakut silma ja paljastab hetkeks oma heledalt välkuva kuldhamba.

  • Kuugalerii – veebruar

     

     

     

    Joonistamine on lihtne. Tarvis läheb ainult kätt, mingitsorti pliiatsit ja paberit. Kujud ja jooned, mis pole tähed, aga ometi on miski, ongi joonistamine.
    Keeruliseks läheb see siis, kui pea astub ligi ja hakkab arvamust avaldama selle kohta, mille jaoks teda üldse praegu tarvis pole, nimelt mida ja kuidas tuleks joonistada. Niipea kui tähtis pea segab end vahele sellesse lõbus-lihtsasse janti, tarduvad kõik kivikujuks ja rivistuvad tõrksalt väljaku servale ritta, sest hakatakse uuesti ja pikalt üle kordama mängu reegleid. „Aga me ju juba mängisime!“ tahaks hüüda käsi. „Jah, laske meil jätkata!“ ihkaks kisendada pliiats. Kui suur ja arukas pea on võtnud endale vahekohtuniku ameti ja püüab kõike omatahtsi korda seada, võib lustlik mäng kahvatuda igavaks ja tülikaks katsumuseks.
    Joonistamise ülesanne ja üks suur eesmärk ongi pea eest ära joosta. Panna liduma nii et too kätte ei saa. Nii on joonistamine alati lihtne. Siis on see mäng, mille reegleid tead sünnist saati unepealt. Joonistamismängus huilgavad kaotajad üle väljaku „minu võit!“ ning võitjad jooksevad muudkui edasi, teadmata midagi kullatud medalitest, sest finišijoon on sama hästi kui nähtamatu.

  • Kaks maalikaaslast

     

    Teravsilm

    Sel ajal kui maalin, kepsutab teravsilm mööda hoovi ringi. Ta toob mulle iga natukese aja tagant midagi näidata, olgu see naabri aia helelilla sügisaster, punakaks värvunud kasetüved või läbi aialippide korraks vilgatanud õhtupäikese täpp. Teravsilmal ei jää midagi kahe silma vahele.

    Tema pisikesed lapsekäed tassivad mu lõuendile kokku seda, mida vilgas silmake märkab ning sel pole vähimatki tähtsust, et kõik ei saa pildile just päris täpselt selle koha peale, kus see vaadates tavatses olla. Teravsilma amet on üles korjata kõiksugu värvilisi killukesi ja aidata neist mul kokku seada oma pilt.

    Teravsilmake leiab alati midagi, millest teha väike mäng. Ta taskud on täis pisikesi südamekujulisi kivikesi, auguga kive, lumekristallide mustreid, murukõrtest üles ukerdavaid sipelgaid, rebase lohisevaid jälgi lumel ja metskitse takuse karva lõhna. Kui tähelepanelikkus tikub ühtelugu argieluvarrukatest mööda mu askeldavaid käsi põrandale nirisema, siis just sealt, keset kõike väljakannatamatult tavalist, korjab väike teravsilm selle jälle üles ning küsib kavalalt naerdes, ega ma midagi ära kaotanud pole.
    Loe edasi…

  • Kuugalerii – jaanuar

     

    Jaanuar, suurepärane, külmutasid maakera ära ja andsid heldelt pimedaid õhtuid, et toas joonistada. Kõige parem asi joonistamise juures on see, et mitte midagi ei saa sel ajal mõelda. Silma, käe ja paberi nõiaring on nii tihedalt tiirlemas, et mõtted lihtsalt ei mahu sisse, neile pole ruumi. Joonistamine on mõttepuhkus.
    Loe edasi…

  • Värviraamat – oranž

    Käin muudkui õhtul mööda hoovi taskulambiga ringi ja otsin taga oranži. Ei leia ega leia seda vilgast tulesaba. Tuhlan vettinud lehtedes põõsaste all, kraabin saapaninaga mullast murukamarat, painutan raagus oksi ühele-teisele poole, kükitan vaarikate vahele maha ja valgustan läbi nende okkalisi peeneid varsi. Künnapuu lehed on tuulega kuhjunud aia serva kokku, ka nende sees tuustin jalaga, aga ei midagi. Korraga tunnen end nagu veidi lähemale jõudvat. Heidan lambiga kuivanud pikkadest raudrohuvartest trepile vonklevad varjud. Ei kuskilt leia oranži. Viimaks vajutan lambi kustu ning taipan võpatades, et ta oli mul kõik see aeg peos.
    Loe edasi…