Teravsilm

Sel ajal kui maalin, kepsutab teravsilm mööda hoovi ringi. Ta toob mulle iga natukese aja tagant midagi näidata, olgu see naabri aia helelilla sügisaster, punakaks värvunud kasetüved või läbi aialippide korraks vilgatanud õhtupäikese täpp. Teravsilmal ei jää midagi kahe silma vahele.

Tema pisikesed lapsekäed tassivad mu lõuendile kokku seda, mida vilgas silmake märkab ning sel pole vähimatki tähtsust, et kõik ei saa pildile just päris täpselt selle koha peale, kus see vaadates tavatses olla. Teravsilma amet on üles korjata kõiksugu värvilisi killukesi ja aidata neist mul kokku seada oma pilt.

Teravsilmake leiab alati midagi, millest teha väike mäng. Ta taskud on täis pisikesi südamekujulisi kivikesi, auguga kive, lumekristallide mustreid, murukõrtest üles ukerdavaid sipelgaid, rebase lohisevaid jälgi lumel ja metskitse takuse karva lõhna. Kui tähelepanelikkus tikub ühtelugu argieluvarrukatest mööda mu askeldavaid käsi põrandale nirisema, siis just sealt, keset kõike väljakannatamatult tavalist, korjab väike teravsilm selle jälle üles ning küsib kavalalt naerdes, ega ma midagi ära kaotanud pole.
Loe edasi…

Käin muudkui õhtul mööda hoovi taskulambiga ringi ja otsin taga oranži. Ei leia ega leia seda vilgast tulesaba. Tuhlan vettinud lehtedes põõsaste all, kraabin saapaninaga mullast murukamarat, painutan raagus oksi ühele-teisele poole, kükitan vaarikate vahele maha ja valgustan läbi nende okkalisi peeneid varsi. Künnapuu lehed on tuulega kuhjunud aia serva kokku, ka nende sees tuustin jalaga, aga ei midagi. Korraga tunnen end nagu veidi lähemale jõudvat. Heidan lambiga kuivanud pikkadest raudrohuvartest trepile vonklevad varjud. Ei kuskilt leia oranži. Viimaks vajutan lambi kustu ning taipan võpatades, et ta oli mul kõik see aeg peos.
Loe edasi…

Kollane on õnnesärgis sündinud. Vähe sellest, et tal magavalt valvurilt õnnestus näpata suur ja kõlisev, kõiki uksi avav võtmekimp, tal läks ka korda tegutseda sellega nii osavalt ja kergejalgselt, et kedagi üles ei äratanud. Kõigepealt nagistas vaikselt lahti enda trelliukse ning siis üksteise järel keeras tabadest vabaks kõik süüta kinnipeetavad. Kollase juhatusel hiiliti vangikongist välja ning jõutud halle müüre ümbritseva väluni, pisteti jooksu nii kuis jalad võtsid, igaüks eri suunas, kõigil kaasas killukene kollast oma kuuetasku põhjas, seda võib veel vaja minna! Õnnistatud kollane laps lippas oma heledas õnnesärgis nelja tuule poole mööda ilma laiali ning tal oli vaid üks soov – lüüa oma õnneliku käega mööduja kulliks ning hüüda järgi: “Sina oled!”
Loe edasi…

Tihke hall pilvelagi vajutas end raskelt maale. Merel ja taeval ei võinud vahet teha. Ent siis, kui päike keset päeva end minekule sättis, juhtus pilvedega midagi eriskummalist. Hall taevapale hakkas lahkumishetkel õhetama. Taeva süda, mis nii rahulikult vaikset takti lõi, tuksus üha tugevamalt ja visandas pilvedele kiirelt üles selle, mida nad kogu päeva kiivalt varjata olid püüdnud. Neil päikeseloojangutel, sõrmel murduva valguse ja varju vahelisel viirul, lahkumiskahetsuse ja kahe lahkelt kaarduva huule vahel on peidus roosa tugev süda.
Loe edasi…