Mitte ühtegi kivi pole selles metsas
ei midagi mille järgi ennustada aega
kõik mis maha langeb see kõduneb ja kaob
loomade helevalged luud
veel leitakse ja enam ei leita neidki
aga leinamiseks pole aega
sest juba toimub uuestisünd
ja mets oma salajalgses nukruses
just siis kui langeb
muutub surematuks
***
Üks teine õhtu
Sel tüdrukul on veidi kange kehahoiak
toetub ühele jalale
käed ripuvad külgedel
tema taustal on hämar sinine lagendik
mõni inimene toimetab midagi metsaserval
nende kehad ja nimed pole teravad
keskmes on tüdruk
tema noore elu silmapilk
ja nägu mis pole ei õnnelik ega kurb
ta pingutab näida lõdvestunud
ning tundub et see käib tal kergelt
kuuleksin nagu tsikaade
ja öösorri tema ümber
kuid midagi on siin veel
olen ju näinud seda pilti palju kordi
ent pole varem tähele pannud
kummalise välimusega mõõka
tüdruku paljaste jalgade ees maas
tumeda käepideme küljes
hele pikk tera
see justkui kuuluks talle
aga ma ei näe seda hetke edasi
et kuidas ta kummardub
ja selle üles võtab
ning kuhu ta siis läheb
mõõk vasakus käes
Meid jätsid juhuse hooleks
kaks kõõrdsilmset võõramaa last
me paadi saagisid pooleks
läks põhja kogutud last
Nüüd hulbime avamerel
uhkelt otsatu ookeani suunas
me kõhna ja tumedat kere
ei mereloomadki seedida suuda
Ja juhus va hunnitu kapten
meid kratist pardale sikutab
“Neile lastele kanu tapke!”
vaid hüüab ja juba ta pikutab
Ning rool keerleb siia ja sinna
keset juhuse vahutavvett
meil pole siit kuhugi minna
meid uinutab meelepett
Kui ka sel koletul kambal
meid õnnestuks kaugele viia
siis vähemalt ühe kuldhamba
suveniiriks neil palun mul müüa
***
Kolmekümne päevaga ümber maailma
Sa kutsusid mu kaasa ja sellest piisas
nii sai alguse maadeavastajate värske põlv
läksime pagasita
sest kõikjal kuhu satud
on keegi juba ees
kõikjal on midagi süüa ja vaadata
kuhugi magama heita Sa kutsusid mu kaasa ja sellest piisas
nii saime minna mööda ilmsüüta randa
ja huigetest kajavat metsa
näha kannibalide puretud päid
kilavaid silmi mis teavad teed
kõrvu mis tunnevad vihma
punaseks värvunud suid
ja tugevaid läikivaid õlavarsi
käsi mis on harjunud hakkama saama
Nägime ka lõpmatust
algust
ja hiiglasuurt haigutavat keskpaika
Sa kutsusid mu kaasa
et tõmmata oma nähtamatud jooned kaardile
et seada kogu lootus võimatunanäivale
ja uskuda oma silmi
kasvatasid mu kolmekümne päevaga
maailmakõlbulikuks
õpetasid järgnema vaevukuuldavale kumedale taktile
mis meie kurssi hoidis
õpetasid mis keeles räägib hea süda
ja näitasid et teda leidub igal pool
Sa kutsusid mu kaasa maailma muutma
see ei ole raske ütlesid
tuleb olla tähelepanelik
ja kuigi olud minekuks ei olnud soodsad
kuigi ma olin liiga noor
ja kumbki ei teadnud mis saab pärast
siis läksime ikkagi
sinu järel
kolmekümne päevaga ümber maailma
Ma kohtan tiigrit keset kasemetsa
keset sulamärga kevadkuud
ta seisab seal ja vahib mulle otsa
mõlemad on vait ei paota suud
Kui kohtan tiigrit ei ma sõbruneda püüa
ma siiski inimene tema metsik loom
vaid kerge vaevaga võib mind ta ära süüa
on väga võimekas ta teravhambne koon
Kui kohtan tiigrit keset kaski
saan vanemaks ta ainitisest pilgust
vean ette oma tiigrimaski
nii natukene laenan tema julgust
Ja tema triipe jäljendades tõmban
üle keha mustad viirud
nii inimjalgadega tiigriks kõlban
teen kaasikus veel mõned tiirud
Et kui siis keset linnadžunglit
ma kohtun mõne apla kiskjaga
oma maskiga teen talle tiigritrianglit
ära peletan ta kasevitsaga
***
Kui sõdalane seisan sinu selja taga
ja igaks juhuks hoian mõõka
oled minutagi noor ja vaba
tead mis puuga ennast mõõta
Seal seisan oma nähtamatuses
ja eemale pean piirivalve kombel
need kes sinu elusähvatuses
lõhatavad oma kirkaid pomme
Ja ennekõike hoian silma peal
su väiksel ennastunustaval lapsenäol
ma vaevu mäletan mis tema teab
öö läbi lasen kukkuda ta õnnekäol
Suur ime on sündinud –
nüüd võib öelda
et enamik meist elas üle
ka selle talve
oleme sulanud välja
Kuid miks vaatad üles taevasse?
Kas kuuled midagi?
Jah need on laglede heledad kõhud
mis üle me peade õõtsuvad
taevas on kevadlindude kisa
päike loojub merre
õhk on põlengukarva
kui kissitan silmi ja uurin
siis mõnikord harva
näen taevas ka meie isa
ta istub seal latvade vahel
ja lahkesti alla naeratab
sellest kevadest saati just nii meil kahel
suur sula on suurema vaevata
***
Ma ei päri seda mõisa
Seal nad seisavad – laial paraadtrepil
marmorist veevalajanaiste ja lõvipeade vahel
nad kuulavad vaikides linde
pilgud tõstetud, kaelad õieli, suud kergelt naeratamas
loojangujärgsed astmed on veel heledad
ent mets, mille kandadel seisan, juba tume
nad märkavad mind ja hakkavad viipama
ei, see pole kutse, nad annavad mõista, et läheksin
ja kõik mis nad olid elus – kui erinevad ja kenad
nad surmas enam mitte ei ole
ja see mõis, nende ootuspärane kodu
on nad viimaks trepile lubanud
see pole julgustus
vaid jumalagajätt
ma ei päri seda mõisa
ja üks puudutab õrnalt teise õlga
kui kaugel hakkab kukkuma kägu
